Ilmunud on Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat Tõlkija Hääl XIV, mis koondab taas tõlketeemalisi kirjutisi mitmest žanrist.

„Sütitava sissejuhatuse“ rubriigis mõtiskleb Alessandro Settimo tõlkija ja puugi sarnasuse üle: puuk sureb pärast oma üht ja ainsat söömaaega, nii nagu tõlkija jaoks on „ilu harrastus kahevõitlus, kus kunstnik kisendab piinades, enne kui langeb võidetuna“, nagu ütleb Baudelaire – kuid see ongi tõlkija õnn. Läti kirjanduse tõlkijate vestlusringis räägivad Contra lõbusal juhtimisel Ilze Tālberga ja Merle Vare sellest, kuidas on eestindada meie väikese, aga meile nii tähtsa naabri kirjavara; hispaaniakeelse kirjanduse Eestisse jõudmise hetkeolukorda kaardistavad aga Merilin Kotta eestvedamisel Marianne Ots ja Eva-Stina Randoja.

Artiklite sektsiooni avavad Maria-Kristiina ja Rebekka Lotman, kes annavad ülevaate eesti riimitülidest. Ikka ja jälle selgub, et riim on meie regivärsilisest allikast välja voolanud luuletraditsioonis tõlkeline nähtus, mis pole siiani päriselt kodunenud – ja mille kasutamist on võrreldud koguni pahede ja kuritegevusega. Anu Põldsam kõneleb Šmuel Josef Agnonist, kelle piiblist ja midrašidest kootud salapärane heebrea keel – agnoniit – on ühtaegu tema loomingu tuum ja tõlkija proovikivi. Mida siis saab tõlkija teha? Saladust ei saa ta tõlkida, aga tema võimuses on hoida pingeväljad elusana ja aiavärav avatud. Märt Väljataga aga põimib legendaarse Georg Meri kolm elutahku – diplomaat, kolm korda vangis istunud ja surmaotsuse üle elanud mees ning Shakespeare´i tõlkija – ning jälgib, kuidas ta jõudis kirjastustöö ja hegellik-marksistliku retoorika kaudu seitsmeköitelise Shakespeare´i „Kogutud teosteni“.

Ilona Martson räägib „Magusa Darusja“ tõlkimisest – sellest, kuidas murdeliste tekstide tõlkimisel ei ole mitte kunagi valmis lahendust, mille poole pöörduda, vaid kõik tuleb vastavalt kontekstile välja mõelda, ja kuidas tema mõtles välja uue „ukraina“ eesti murraku. Liisi Rünkla näitab Ingeborg Bachmanni ja J. A. Bakeri loomingu kaudu, et on olemas tasane vastupanu – on tekste, mille fookus on sedavõrd kaitsetu, et neid ei saaks täna kirjutada, sest kirjutaja ei jääks ellu tema pihta lendavate solvangute laviinis. Ja ometi – neid tekste saab tõlkida. Siiri Kolka aga tunnistab, et kuigi László Krasznahorkai, selle süngeks peetava suure ungarlase loomingu üks põhimõisteid on kiszolgáltatottság – „kaitsetus“, „allutatus“, „kellegi meelevallas olemine“, „rõhutus“, „lootuse kaotamine“, ei ole tema tõlkijana lootust kaotanud, vaid tunneb end Krasznahorkai sõnade keskel mingisugusel imepärasel kombel hoituna.

Seda, kuidas eestlaste huumor on vastu võetud venekeelsetes tõlgetes, uurib Irina Siseykina. Contra kirjeldab oma seiklusi Aleksandrs Grīnsi „Hingetuisu“ tõlkimisel, mille hulka kuulus näiteks „Marseljeesi“ tõlkimine nii, et lambad oleksid terved ja hundid toidetud, sest lätlastel on laulust oma versioon „Relv haara, läti mees!“. Triinu Tamm aga teeb kokkuvõtte tõlkijate hulgas läbi viidud küsitlusest, millest järeldub – kogu maailm on kümne aastaga ehk esimesest sarnasest küsitlusest saadik äratundmatuseni muutunud, kuid mis on samaks jäänud, on tõlketariifid.

Maria Veske kirjeldab isiklikke raskusi Alice Zeniteri „Kaotamise kunsti“ tõlkimisel, sest kogu teos podiseb alžeeria keelekatlas – kuid neist raskustest kasvab välja tõdemus: „Tõlkija peab tõesti tihtilugu keelt erinevate väravate vahel solgutama, et jõuda viimaks tulemuseni, mille ta on nõus trükki laskma. See protsess jääb enamasti lugejale nähtamatuks ja mõnes mõttes peabki jääma, restoranikülastaja ei pea hõrgu pastaroa taga jahuplönni nägema.“ Ja see on korraks välja öelduna lohutav kõigi tõlkijate jaoks. Veiko Vaikmaa vaatleb eesti kirjanduse retseptsiooni Hispaanias olukorras, kus „eesti keele mitte-indoeuroopa päritolu sunnib tõlkijat murdma ladinapäraseid keelemustreid ja struktuure, rekonstrueerima ideid, mida on võimatu tõlkida. Mõnikord peab ta semantikaga mängima, et anda edasi väljendeid, millele pole vastet, ja muutma olukordi, mida tema emakeeles (hispaania keeles) ei ole võimalik mõista…“ Maarja Siiner otsib vastust igavesele küsimusele, kas mehed ja naised tõlgivad erinevalt. Ning Märt Väljataga mõtiskleb läbi ekskursside „värsisüsteemide semantilisse aurasse“, „meetrumi vaimu“, „rõhulise värsi vastavusse maailma rütmidega“ ja „esoteerilisse süllaabikasse“ selle üle, kuidas tõlkida Petrarcat.

Rousseau „Pihtimustest“, mis kõik tõlkijas ja toimetajas proovile paneb, vestlevad Kristiina Ross ja Leena Tomasberg. Anne Lange räägib üliõpilastega tehtud riimi- ja meetrumieksperimendist Dylan Thomase kuulsas luuletuses „Do not go gentle into that good night“, mille Paul-Eerik Rummo skeeme jälgimata juba legendaarseks oli tõlkinud. Märten Rattasepp kutsub üles arvutimängude tõlkimisele eesti keelde. Ning Mirt Vissak arvustab kevadel ilmunud „Tõlketeaduse käsiraamatut“.

Autahvlil ripuvad Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhindade nominendid, mõne sõnaga puudutatakse ka teisi auhindu.

Tõlkija Hääle neljateistkümnenda numbri on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Katrin Kaev. Välja andis SA Kultuurileht.