Ilmunud on Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat „Tõlkija hääl XIII“, mis koondab taas tõlketeemalisi kirjutisi mitmest žanrist.

„Sütitava sissejuhatuse“ rubriigis mõtiskleb Anne Lange igivana küsimuse üle, milline on tõlkimise ja tõlketeooria, loomingu ja grammatika suhe. Ent selget vastust sellele küsimusele polegi ja tõlkealased teod sünnivad alati nende kahe pooluse pingeväljas. Sestap võtab ta kokku: „Akadeemia ja tõlkijate suhe on tihti õnnetu lõpuga lugu, ent kui nukrus veenab, on kosutav tähele panna mõlemat: tõlkijat, kes tõlgib, ja teadlast, kes teda märkab.“ Vestlusringis räägivad seekord ukraina kirjanduse tõlkimisest Katja Novak-Botnari eestvedamisel Veronika Einberg, Maarja Kangro, Ilona Martson, Anna Verschik ja Katrin Väli.

Mirjam Parve juhatab artiklite sektsiooni sisse sõnadega: „Anna andeks, hea lugeja, ma ei tea, mida ma teen, ja see ongi meetod.“ Ning samm-sammult oma intuitsioonile keeleteaduslikku kuju andes, intiimsele kogemusele sõnadest korrelaati otsides ning välgatusi värsiteooria keelde tõlkides selgitab ta lugejale, kuidas Miklós Radnóti ungari välteline heksameeter lõpuks tänu koorilaulunootidele eesti keeles oma õige vormi leidis.Jüri Kivimäe kõneleb oma artiklis sellest, miks oli vaja uuesti tõlkida Russowi „Liivima provintsi kroonikat“ ja kuidas võiks selgitada ebatavalist asjaolu, et viissada aastat vanast ajalooteosest sai 2022. aasta Eestis menuk. Artiklis „Kuidas sa õpetad näidendite tõlkimist?“ visandab Raili Lass aga võimaliku draamatõlke õnnevalemi.

Kristjan Haljak kirjeldab Lautréamonti „Maldorori laulude“ tõlkimise teekonda, teades, et „üsna peatse tuleviku plaanis“ on ta „ilmselt üks viimaseid inimesi, kes „Maldorori laule“ luust ja lihast ja veest protsessoriga tõlkis“. Aet Varik räägib kahe Joseph Conradi romaani tõlkimisest, kuid sõnastab tabavalt ka kogu ilukirjanduse tõlkimise tööprotsessi: „Küllap on igal tõlkijal oma rutiin. Mina püüan kõigepealt tabada autori tooni ja teosesse võimalikult sisse elada. Selle käigus saab tavaliselt ka selgeks, mida tuleks konkreetse autori puhul eriti silmas pidada. Tekib otsekui mõtteline koordinaatteljestik, kus on oluline püsida võimalikult nullpunkti lähedal – nullpunkt on muidugi originaaltekst kogu oma keerukuse, kõigi oma kihtide, keele ja stiili eripäradega.“ Ning Anne Lill mõtiskleb selle üle, mida tähendas tragöödiate tõlkimine antiikmaailmas ja mida meil on sellest kõrva taha panna neid tänapäeval eesti keeles ümber luues.

Klaarika Kaldjärv kõneleb Julio Cortázari „Keksumängust“: „„Keksumäng“ on teatavasti kirjanduse ja reaalsuse vahelise suhte (ehk realismi) tühistamise katse; kultuuri, mõtlemise, moraali, kirjanduse konventsionaalsuste lammutamine, ent paradoksaalsel kombel tuleb seda ikka teha sellesama keele abil, mis on nendesamade konventsioonide kandmisest viledaks kulunud.“ Artikkel pühendubki sellele, milliste vahenditega tõlgiti see originaalkeeleski võimatut ülesannet lahendav raamat eesti keelde. Evelin Donner tuvastab huvitavate arhiivileidude najal, missugune tõlkija oli Tuglas Tšehhovi novellide tõlkijana. Triin Laidoner aga annab suurejoonelise ülevaate vanaislandi saagadest ja nende tõlkimisest.

Viljaka eesti luule vene keelde tõlkija Jelena Skulskaja tõlkepoeetika leiab käsitlemist Mihhail Trunini artiklis. Kerti Tergem valgustab seda, mida võiks nimetada tõlkimise hämaraladeks. Ning Märt Väljataga arutleb artiklite sektsiooni lõpetuseks, millisesse vormi võiks tõlkida eesti keeles Miltoni „Kaotatud paradiisi“, kui „meetrumid on rüüd, mille jumalad mähivad enda ümber, et läheneda tulele“ ja kui on olemas rütmiline semantika ja igal rütmil omad meelelolud.

Rubriigis „Lugejakiri“ palub Elo Viiding toimetajatelt vähem toimetamist ja rohkem luulet ning rubriigis „Fragmentum“ jagab Tiit Aleksejev mõned killud legendaarse tõlkija Rein Sepa maailmavaatest ja kosmoloogiast.

Autahvlil ripuvad Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhindade nominendid, mõne sõnaga puudutatakse ka teisi auhindu.

„Tõlkija hääle“ kolmeteistkümnenda numbri on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Katrin Kaev. Välja andis SA Kultuurileht.