Intervjuu Jaan Kaplinskiga “Tõlkija hääle” III numbrist 2015. aastal

EESTI EI OLE NII VÄIKE, ET SIIA EI MAHUKS ERINEVAID ARUSAAMU KEELEST JA TÕLKIMISEST

Intervjuu JAAN KAPLINSKIGA. Küsitles HELI ALLIK

Jaan Kaplinski nimi ei vaja tutvustamist. Tema kohalolu eesti kirjanduses ja kultuuris on nii suur ja iseenesestmõistetav, et fakte enam ei mäletagi. Olgu kõige põhilisemad neist siis korraks jälle lugeja silme ees. Jaan Kaplinski sulest on ilmunud 19 luule-, 10 proosa-, 7 laste-, 9 essee- ja 3 näidendiraamatut. Ta on kirjutanud lugematuid artikleid kirjandusest, keelest, poliitikast ja loodusest ning olnud ise sama lugematute arvustuste, intervjuude ja artiklite objektiks. Ta on loonud tekste eesti, võru, soome, inglise ja vene keeles ja tõlkinud iseenda tekste inglise ja vene keelde. Ta on kirjutanud „hiina luuletaja“ Kai Pu Lini nime all eestikeelseid „hiina“ luuletusi ning tõlkinud teiste kirjanike loomingut rootsi, hispaania, poola, tšehhi, inglise, prantsuse, saksa, vanakreeka, ladina, läti ja klassikalisest hiina keelest. Tema enese tekste on tõlgitud teiste poolt inglise, saksa, vene, rootsi, soome, prantsuse, itaalia, hispaania, heebrea, ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi, gruusia, bulgaaria, albaania, sloveeni, norra, poola ja jaapani keelde ning teda on korduvalt esitatud Nobeli auhinna kandidaadiks. Siinne intervjuu on üks väike vaatenurgake Jaan Kaplinski seostele tõlkimisega, mis kõigist tema tegemiste tahkudest on ehk kõige vähem valgustamist leidnud.

Kirjanikuameti kõrval olete juba üle 50 aasta tegutsenud ka tõlkijana. Kuidas teist tõlkija sai?

Lihtne vastata: kogemata. Muidugi oli mulle sissejuhatuseks sellesse töösse ema tõlgete läbivaatamine. Millega tegelesin juba koolipõlves. Ema ei usaldanud oma eesti keelt, oli ju õppinud põhiliselt venekeelses koolis, Tartu Puškini gümnaasiumis, ja elanud pikemalt välismaal. Tema Balzaci, Chateaubriand’i ja mõne poola autori tõlked on minu käe alt läbi käinud. Ise sattusin tõlkima noore tudengina, kui Ain Kaalep kutsus appi – tõlkima keskaja antoloogiasse hispaania keelest „Laulu minu Cidist“. Sain kuidagi hakkama ja sain ka esimese honorari, mille eest ostsin telgi, millega sai käidud Siberis matkamas.

Aga Tartu ülikoolis õppisite prantsuse filoloogiat. Olete kirjutanud, et selline valik sai langetatud „tüdruku pärast“. Kas see oli kaunis poeetiline kujund või ei olnud tõepoolest prantsuse keeles ja kultuuris iseenesest mitte midagi, mis teid oleks rohkem tõmmanud kui teised?

Raske öelda. Muidugi oli siin oluline roll emal, kes oli ju prantsuse keele õpetaja, oli pikemalt Prantsusmaal elanud, pidas kirjavahetust säälsete sõpradega, kellelt tuli ka raamatuid, mida hakkasin lugema. Camus. Sartre. Keele alused õpetas ema mulle selgeks lapsepõlves, nii oli endal lihtne edasi minna. Sain prantsuse keele selgeks keskkooli lõpus, võisin päris vabalt rääkida ja lugeda. Kooli inglise keelest ei aidanud paariks lausekski. Ja siis muidugi – tüdruk, kes ka läks õppima prantsuse keelt. Ja muidugi on prantsuse kultuuris piisavalt seda, mille nimel keelt õppida. Ega ma tookord teisi kultuure ja keeli pääle prantsuse ja vene tunnudki. Oleks muidugi mõistlik olnud minna vene filoloogiasse, kus Lotmani täht just oli tõusmas. Aga ma ei teadnud sellest midagi. Ja prantsuse keel oli nagu värav vabasse maailma, seegi oli oluline.

Kas te räägiksite neist õpingutest natuke lähemalt? On ju teada, et raskusi oli mitmesuguseid – alates korralike sõnaraamatute puudumisest ja lõpetades prantsuse filoloogia kui eriala hapra eksistentsiga ülikooli rüpes. Kuidas niisugustes oludes hakkama saadi?

Ega päriselt saadudki. Meie prantsuse keele osakond oli midagi, mida olen ebaviisakalt nimetanud prantsuse lasteaiaks. Sõnaraamatute puuduse üle ei või kurta, neid ikka oli, kõige nukram oli kontakti puudumine prantslastega, Prantsusmaaga, elava keelega. Tekstid, mille järgi õppisime, olid kas klassikalised või siis purukommunistlikud. Ajalehelektüüriks lugesime mingit noorkommunistide rumalat väljaannet Jeunesse communiste. Kõige helgem mälestus jäi mulle kui prantsuse filoloogile Arthur R. Hone’i kirjandusloengutest ja hispaania keele tundidest. See oli juba ülikool! Esimese elava prantslasega sain rääkida alles aastaid pärast ülikooli lõpetamist.

Hiljem juhtisite mõnda aega Tartu ülikooli juures tegutsenud tõlkekabineti tööd. Mis see oli? Kuidas seal tegevus oli korraldatud? Näiteks praktilisi tõlketunde on ju üsna raske teha, kui koos on täiesti erineva keeleoskuse ja suunitlusega üliõpilased.

Tõlkekabinet oli ilus idee ja see andis mulle tööd ja leiba 80. aastate alguses, kui olid rasked ajad. Ain Kaalep tahtis oma ameti mulle üle anda ja tänu Jaak Allikule ning Indrek Toomele, kes minu eest rektor Arnold Koobi ees kostsid, sai minust, kui õieti mäletan, 1981 TRÜ väliskirjanduse kateedri laborant. Murdsin pääd, mida nende tõlkehuviliste, tulevaste tõlkijatega pääle hakata. Siis, lugedes ühe tõlkevõistluse töid, hakkas silma üks fraas Graham Greene’i tekstist: of same substance, paar sõna paberitükil, mille redutav preester rüüstatud kirikust leiab. Ma ei mäleta, kuidas oli tõlkija selle tõlkinud, kuid sain aru, et üliõpilane ei tea midagi teoloogiast, Jeesuse ja Jumala Isa loomuse probleemist, mis on kristliku maailma kultuuris olnud nii oluline. See andis idee: mõtlesin, et kontrollin õige, kas noored inglise-saksa-prantsuse filoloogid, kes tahavad tulevikus tõlkida Euroopa vanemat ja uuemat kirjandust, teavad midagi kristlusest. Tegin siis pisikese ankeedi kümne küsimusega ja palusin kogunenutel vastata. Küsisin näiteks, kas skolastika ja müstika on sama asi või ei, mis tähendab Juuda suudlus jms. Tulemused olid jahmatavad. Peaaegu keegi ei teadnud midagi valdkonnast, milleta Euroopa kultuuris, kirjanduses orienteerumine pole võimalik. Ja nii teadsin, mida pean tegema: hakkasin huvilistele lugema kursust Lääne kultuuri ajaloost. Alustasin vanast Mesopotaamiast, rääkisin muistsest Iraani dualismist, siis judaismist, siis Antiik-Kreekast ja nii edasi, hiljem peatusin pikemalt kristlusel, kristliku teoloogia põhiküsimustel. Lugesin hoolega igasugu kultuuriloolist kirjandust ja sain ka ise loodetavasti üksjagu targemaks. Tuleb meelde, et näiteks lugesin läbi mingi vana objektiivse ja kaine saksakeelse raamatu astroloogia ajaloost ja sain seda ka tudengitele tutvustada. Jacob Burckhardti kreeka kultuurilugu õpetas nägema antiik-kreeka kultuuris paljut, mida sääl enamasti ei märgata. Nii sai tõlkekabinetist minu ajal hoopis kultuuriloo kabinet. Arvan, et tegin õieti, kui rääkisin tudengitele asjadest, mida neile ametlikult ei õpetatud. Kuigi vahel tuli hirm, et keegi kannab kellelegi kuskil ette, et Kaplinski toob salamahti teoloogia ülikooli tagasi. Aga vaja seda ju oli… Graham Greene’i või isegi Chestertoni Isa Browni lugusid ei saa mõista, teadmata midagi kristlikust teoloogiast. Aastaid hiljem sain teada, et minu isa oli kord Tartu ülikoolis ka lugenud kursust läänemaailma kultuuriloost. Liigutav oli seda kuulda.

Siis päriselt tõlkekabinetis ei tõlgitudki?

Tõlkevõistlused muidugi olid ja tõlkekabinetis käijad võtsid neist ka osa. Kuid otse tõlkimisega, tõlkimise probleemidega me ei tegelnud. Ma ei tunne tõlketeooriaid. Olen püüdnud selle kohta midagi lugeda, aga tundus, et see kõik on rohkem teadus teaduse pärast. Tõlkijal pole neid teooriaid tegelikult eriti vaja, loeb ikka keeletunne, stiilitunne ja kõik see, mida nimetatakse andeks, vaistuks või kuidas veel.

Te olete üks tänapäeva Eesti kõige rohkem tõlgitud kirjanikke ja tõlkijatega väga palju kokku puutunud. Kas on märgata mingeid laiemaid erinevusi selles, kuidas välismaised ja eesti tõlkijad üldiselt tekstidele lähenevad? Või sõltub kõik siiski inimesest?

Ma arvan, et ikka ennekõike inimesest. Ja muidugi keelte ning kultuuride erinevusest. Ning keeleoskuse tasemest. Ma arvan, et eesti keelest tõlkija peaks keelt oskama sel tasemel, et taipab, mis vahe on sirinal ja sorinal, sidinal ja sädinal. Olen mõelnud, et eesti keelest tõlkijad, estofiilid on veidi erilised, isegi eriskummaliste huvidega inimesed. Meie inglise või prantsuse keelest tõlkijate kohta seda ilmselt öelda ei saa. Eks see erilisus võib kuidagi ka tõlkija töös avalduda.

See on väga huvitav. Mida see estofiilide erilisus tähendab?

Kes siis ikka hakkaks huvi tundma mingi Ida-Euroopa väikerahva vastu, kelle keel päälegi on selline eriskummaline, päriseurooplasele raske õppida. Muidugi on nüüd ka Eestiga, Eesti kultuuriga tegelejatel stiimuleid rohkem: on euroliit, võimalus vabalt liikuda, õppida nii Tartus kui Toulouze’is ja meie tagasihoidlikud stipendiumid ja seminarid. Aga ikkagi: inimeses peab olema mingi eriline kalduvus, huvi rahvaste, kultuuride vastu, mis on miskit muud kui Standard Average European.

Mis teie tekstide olemuses, kui nad eri tõlkijate käe alt läbi on käinud, kõige rohkem muutub? Millistesse keeltesse nad kõige paremini „sobivad“?

Jällegi raske öelda. Ma ise olen teinud palju tööd oma tekstide tõlkimisega inglise keelde ja tundub, et selle keelega nad sobivad küll. Sobiksid ilmselt ka vene keelde, aga kui olen püüdnud ennast vene keelde tõlkida, tuli tunne, et pigem luuletan ümber kui tõlgin, keeled ei sobi hästi omavahel, vene keeles tahaks lihtsalt teistmoodi öelda, et tuleks ilusam, tugevam. Võibolla on asi selles, et vene keel on mulle kõige lähem ja kodusem. Usun, et mu tõlked rootsi keelde, ennekõike Juris Kronbergsi ja Guntars Godinši kahemehetööna valminud valikkogu, on ka adekvaatsed ja ehk kõlavad rootslaselegi päris luulena. Proosatõlgete kohta on raske midagi öelda, olen ise mõndagi tõlkinud, aga selgeid seisukohti selles ei ole.

Siin on nüüd kohe kaks huvitavat asja, haaran neist kinni. Kõigepealt, mis te arvate, kas on kuidagi võimalik seletada, millest tuleb see sobivus just inglise keelega?

Seda ei oskagi seletada. Üks asi on kindlasti see, et eesti ja inglise keel on teineteisele ligemal kui näiteks eesti ja prantsuse. Mõlemad on natuke „matslikud”, pole mingite akadeemiate poolt aastasadu kultiveeritud. Tuleb meelde nooruses loetud Voltaire’i essee Shakespeare’ist, keda ta hindas, kuid pidas lootusetult barbaarseks ja tõlkis Hamleti monoloogi kaunisse aleksandriini, näiteks sellest, kuidas see õieti peaks kõlama. Kahjuks läks see Voltaire’i köide meil kodust kolimistega kaduma. Oli vist tema esimesest väljaandest. Inglise keeles on näiteks päris palju selliseid sõnapaare nagu meie kila-kola, suri-muri: helter-skelter, fuddy-duddy. Prantsuse kõnekeelt tunnen halvasti, argoo erineb meie omast kõvasti, keelel on ikka mingi teine põhi. Inglise keel nagu saksa keelgi on Põhja-Euroopa keel, nii või teisiti pärit samast areaalist. Prantsuse ja ladina sõnu küll täis, kuid konstruktsioonide poolest siiski jäänud Põhja-Euroopa keeleks.

Ja teiseks, kui ütlete oma rootsikeelsete luuletuste kohta, et „ehk kõlavad rootslaselegi päris luulena“, kas sellest võib järeldada, et tihti on teil tõlgitud luule osas kahtlus, kas see kõlab „päris“?

Eelmisele jätkuks: rootsi keel on konstruktsioonide poolest meile veel lähemal kui inglise keel. Isegi lähemal kui soome keel. Nii on mõlematpidi tõlkida suht lihtsam kui näiteks prantsuse keelest/keelde, kus lause tuleb täiesti lammutada ja siis uuesti kokku panna. Kõige suuremad pretensioonid on mul olnud vene keelde tõlkijatele, kes on minu ja muude luuletustest tahtnud teha tüüpilist järelromantilist vene luulet. Ka hiina luulest mõnigi kord. Ja tulemus võib vene järelromantilises luules kasvanule kõlada „päris luulena“, originaali kõlast, rütmist ja vaimust pole aga kõige olulisemat edasi antud.

Aga miks olete mõnikord eelistanud oma tekste võõrkeeltesse ise tõlkida? Võib ette kujutada, et tahtjatest, kes kogu teie loomingu rõõmuga ette võtaks, puudu ju ei ole.

Võibolla on asi nüüd paranenud, aga aastat kakskümmend, ka kümme tagasi oli väga raske leida tõlkijat eesti keelest mõnda teise keelde, isegi inglise keelde. Eriti muidugi luuletõlkijat. Nii siis tegingi ise paari raamatu jagu tõlkeid, mille native speaker’ist luuletaja üle vaatas ja redigeeris. Tulemus oli vist päris hää, nagu vastuvõtust arvata võib.

Teisest küljest on teie tekste siiski palju tõlkinud ka teised. Kas on mingi vahe ka selle vahel, kuidas lähenete oma tekstidele teie ja kuidas teised inimesed? Kas te ehk lubate endale rohkem vabadusi? Või olete just veelgi tekstilähedasem kui tõlkijad?

Jah, mina kui autor võin endale tõesti vabadusi lubada. Kui näen, et adekvaatselt tõlkida ei saa, mõtlen mingi variandi, mida ehk kohusetundlik tõlkija endale lubada ei võiks. Aga see tekitab kiusatuse muus keeles luuletada, mida ju ka olen teinud ja teen. Kaob vahe tõlkimise ja ümberluuletamise vahel. Sellesse võib suhtuda mitut moodi.

Kas olete pidanud sekkuma ka või lasete asjadel ise kujuneda?

Pigem seda viimast. Oma eestikeelse teksti üleviimine (trans-latio!) muusse keelde on huvitav, on mitmeid võimalusi ja mõnikord, eriti vene keelde transleerimisel olen võtnud endale vabaduse oma tekstiga (minu „intellektuaalne omand” ikkagi) teha, mis pähe tuleb.

Missugust enda tõlget peate kõige suuremaks õnnestumiseks? Missugusega oli kõige raskem? Ja miks?

Vahest julgen rahule jääda Laoziga. Ja mõne vana antiikluule ja renessansi luule tõlkega, mida uuesti avastades olen vaadanud, et täitsa hääd on. Nagu Jorge Manrique salmid isa surma puhul.

Laozi tõlge tekitas natuke poleemikat, samas kui suurte poognate kaupa tõlketeksti jääb ilma igasuguse tähelepanuta. Mis te arvate, millest see tuli?

Julgen arvata, et siin mängis oma rolli Linnart Mälli isik, kelle õpilastele ja sõpradele ta oli (ja on) absoluutne autoriteet, kelle kritiseerimine või kelle pärusmaale tungimine on nende jaoks pahategu, millele tuleb vastu astuda. Minu arusaamad sellest, kuidas iidvana teksti eesti keelde tõlkida, on hoopis teised kui Mällil, nii tegelikult mingit konkurentsi polnudki. Aga oma seljasauna muidugi sain. Ei usu siiski, et Eesti oleks nii väike, et siia ei mahu erinevaid arusaamu ja suhtumisi. Ka keelesse ja tõlkimisse.

Näitleja Marius Peterson on rääkinud sellest, et laval paistab tegelikult näitlejast alati välja, missugune inimene ta on. Kas te tunnete, et midagi niisugust võiks kehtida ka tõlkimise puhul? Ja kui nii, siis kas seda, mis paistab, on võimalik kirjeldada?

Raske öelda. Mõne tõlkija puhul paistavad küll selgelt välja tema arusaamad keele asjus, nii on Kaalepi luuletõlked kindlasti kaaleplikud ja Krossi omad krossilikud. Aga ma ei ole kindel, kas tõlkes peaks tõlkija isiksus avalduma, ise pooldan pigem neutraalset tõlkijat, kes on vahendaja ja kasutab oma võimeid pigem enese varjamiseks kui väljendamiseks. Näiteid sellistest tõlgetest ei oska tuua, vahest luule tõlkijana oli selline inimene Harald Rajamets.

Kas teil on ka n-ö lemmiktõlkijaid? Tõlkijaid, kelle puhul teate, et võite kindla peale välja minna?

Nimetasin Harald Rajametsa. Muidugi räägin ikka jälle luuletõlkimisest. Proosat olen vähem võrrelnud, viimastel aegadel ehk mõnd vene keelest tõlgitud teost ja võrdlus (jätame nimed nimetamata) tegi nukraks. Võibolla tõesti ei saa me vene elava keele võlu ja vigureid kohe kuidagi eesti keeles edasi anda. Ma ei tea. Ei tahaks uskuda, aga nii see kipub olema. Minu ema, kes tõlkis väga palju, tegelikult ei uskunud tõlgetesse ja oli väga kindlalt seda meelt, et kirjandust tuleb lugeda originaalis. Olen temalt selle seisukoha pärinud. Kuigi utoopiline on loota, et meie luulehuvilised hakkaksid klassikalisi hiina ja jaapani luuletusi originaalis lugema. Ma olen seda veidi teinud ja siin muidugi on küll tegelikult adekvaatne tõlge võimatu. Aga mingit aimu tõlge siiski annab, hää seegi.

Olete mitmel pool väljendanud üht ja sama mõtet, mis luuletuses „Me elame lapsepõlve ikka uuesti läbi“ on sõnastatud nii: Igas tunases mälestuses / on midagi sünka ja rõhuvat, küllap / sõja ja ahistuse vari, millest oli nii raske, / peaaegu võimatu lahti saada, ja veel mingi / udune nukrus. Usun, et alles mehena / olen olnud päriselt rõõmus, alles siis, / kui hakkasin kirjutama, hajus see udu / ja need varjud. Kas on võimalik kuidagi seletada, mil moel see varjudevastane teraapia kirjutamise abil toimub?

Eks kirjanduses ole mõnigi kord nähtud omamoodi teraapiat, sellega on minu teada ka teaduslikumalt tegeldud, otsitud võimalusi inimest kirjutama pannes teda depressioonist või mõnest muust ahistusest välja tuua. Sellele lähedane on vahest Victor Frankli „logoteraapia“, kuigi ma ei ole kunagi päriselt aru saanud, mida tähendab „elu mõte“, mis on Frankli psühhoteraapia keskseid mõisteid. Ma vist tunnen ja siis ka usun, et elul on mingi rütm, mis kõlab kokku kõiksuse rütmiga, rütmidega, on osa sellest. Kui tabame selle, ja kirjutades, komponeerides, musitseerides, tantsides, ent ka mingit lihtsat füüsilist tööd tehes võime „minna rütmi“ ja siis saame ahistusest üle. Minule on kirjutamine vahel annud sellise leevenduse. Oluline on muidugi, et kirjutamine (nagu igasugune muu rütmi viiv tegevus) õnnestuks, et oleksid ise nii töö kui tulemusega rahul ja et rahul oleks teisedki. Et sinu tööd märgataks ja tunnustataks.

Te olete tõlkinud aukartust äratava hulga tekste aukartust äratavast hulgast keeltest, kuid ütlete seejuures, et ainult hiina keelest tõlkimine on teid tõeliselt huvitanud. Kas see on niimoodi läinud sama kogemata nagu tõlkimisega tegelemine üldse? Ja kas sellest võib välja lugeda, et ahistuse varju vastu aitab teie puhul ise kirjutamine siiski paremini kui tõlkimine?

See „ainult hiina keelest“ on küll liialdus, aga eks me vahel kipume liialdama. Nagu fotograaf suurendab pildi kontrasti. Mind on võlunud ka tõlkimine kreeka ja ladina keelest, jällegi püüd leida oma tee, teha teisiti kui senine Reitavi-Kaalepi traditsioon. Ja rootsi keelest: Tranströmer, Ekelöf, Carpelan ja mõned teised on mulle väga olulised. Ning väga huvitav on olnud tõlkida omaenda tekste inglise keelde. Või siis näiteks Ristikivi „Maa ja rahvas“ vene ja inglise keelde. Viimane on ka ilmunud ajakirjas Poem. Aga tõlkija töö on ju sageli, vist enamasti ikka leivatöö ja tõlkida tuleb sedagi, mis eriti ei huvita ega kütkesta. Siis vahel tõlgidki enda lõbuks ja lohutuseks midagi hoopis muud, näiteks Carpelani inglise keelde või Ristikivi vene keelde. See ilmselt on aidanud ahistuse vastu küll.

Aga mis üldse toimub inimese peas, kui ta tõlgib?

Seda, mis tõlkija pääs toimub, ei oska ma küll seletada. Ise kaldun uskuma mingisse „eelkeelde“, „mentalese’sse“, kus pole veel selget vahet kujutluse ja sõnastuse vahel, kus nimede-nimetuste asemel on mingid muud vormid, päris sobiv sõna on soomlaste „mielikuva“. Sellest eelkeelest siis tõlgime päris keelde. Ühest keelest teise tõlkides oleks see eelkeel, „mielikuvade“ keel vältimatu vaheaste, otse keelest keelde tõlkimine ei anna häid tulemusi, masintõlge on sellest hääks tunnistuseks. Nii ma ei ole nõus arvamusega, et me mõtleme mingis konkreetses keeles. Ei, mõtlemiseks pole keelt tingimata tarviski. Võin pusida parandada mingit masinavärki, teadmata ühegi osa nime, aitab arusaamisest, mis roll ühel või teisel jublakal selles masinavärgis on. Ja see arusaaminegi ei vaja keelelist sõnastust-väljendust. Usun, et mõtlemine on palju rohkem tajupõhine tegevus, et meie mõtlemine on hoopis rohkem seotud nägemise, kuulmise, kompimisega, meie keha ja meelte tegevusega. Seda ka siis, kui tegu on otsekui väga abstraktse mõtlemisega, näiteks matemaatikaga. Mitmed matemaatikud on minu teada rääkinud sellest, kui oluline on neile olnud „visuaalne mõtlemine“, mida täpselt ei oska kirjeldada nemadki. On ehk oluline, et arusaamise kohta öeldakse mitmes mulle tuttavas keeles „Ma näen“, „I see“, „Я вижу“.

India-Ameerika kirjandusteoreetik ja Derrida tõlkija inglise keelde Gayatri Spivak on öelnud, et tõlkija tõlgib sageli sellepärast, et ta ei saa iseenda nimel rääkida. Tõlkides saab tegutseda autori varjus, kirjutada ilma seda näiliselt tegemata. Kas te olete sellega nõus?

See klapib mu eelmiste arutamistega: liiga loominguline vist ei peaks tõlkija olema. Aga ma usun, et paremini õnnestub tõlkida ikkagi neid tekste, mis hingeliselt lähedased. Muidugi on asju, mida tõlgid lihtsalt sellepärast, et tunduvad endale väga olulised. Nagu mul vana hiina luulega või Laoziga.

Mis teeb Laozi teile oluliseks?

Vana hiina mõttetarkus (neil ju polnud mõistet ega sõna „filosoofia“) on mulle kuidagi eriliselt lähedane. Laozi muidugi on poolenisti esoteeriline tekst, mis pühendatule ütles hoopis enam ja sageli muud kui meiesugusele lugejale. Ses mõttes on Zhuangzi mulle ja tänapäeva lugejale mõistetavam. Ja tema ongi mulle jäänud mingiks non plus ultra mõttetargaks. Usun, et neil mõlemal on meie inimestele palju õpetada. Euroopa filosoofias on mulle lähedasemad need, kes kuidagiviisi Laozile ja Zhuangzile lähedased. Nagu Mauthner, kes Zhuangzid tundis ja austas. Või Wittgenstein, kes oletatavasti ka Zhuangzid tundis.

Teie raamatus „Isale“ on koht, kus proovite üht Poolas kirjutatud ingliskeelset luuletust eesti keelde tõlkida ja ütlete, et lihtne see pole, sest kummalgi keelel on oma mõtlemis- ja ütlemisviis. See, mis on keelte erinev ütlemisviis, ei vaja ilmselt kellelegi selgitamist. Aga mis on see mõtlemisviis? Czesław Miłosz (kes on muide ju teile endalegi isiklikult lähedane) tsiteerib oma „Miłoszi ABCs“ näiteks Gombrowiczit, kes olevat öelnud: „On kummaline, et kui me räägime prantsuse keeles, oled täpne, aga kui me läheme üle poola keelele, siis muutud ebamääraseks.“ Cioran on rääkinud, et prantsuse keel rahustas ta maha, nagu hullusärk rahustab hullu – see distsiplineeris, hoidis ära liialeminekud, kokkuvõttes päästis ta. Kas teie tajute eri keeltest tõlkides mingeid samasuguseid keele-essentsialistlikke erinevusi?

Minu arusaamises on eesti keel muistse metsarahva keel, millel on ka palju ühist näiteks hiina ja muude kauge Aasia keeltega, kus inimesed usaldavad rohkem oma silmi ja kõrvu kui keelt, kui sõnu. Meie ideofoonia-onomatopoeetika on midagi, mis läänepoolsemas Euroopas üsna haruldane, sama rikkalik on see ainult baski keeles (sic!). Eestlane, nagu mitmed idapoolsemad rahvad, ei näi uskuvat, et asjadel on ühed ainuõiged nimed ja aina otsib täpsemaid ja paremaid, kasutab vahel ühe sõna asemel sõnapaari, nagu kopsud-maksad, leivad-saiad, jõed-järved, noad-kahvlid, mis on omamoodi „hägusad üldmõisted“. Vanemate sõnapaarides väljendatud üldmõistete asemele on nüüd tuletatud-loodud liitsõnalised: siseelundid, pagaritooted, veekogud, söögiriistad. Hägusad üldmõisted on täpsust armastavale prantsuse keelele midagi üpris võõrast. Prantsuse traditsioonis on kindlasti usk, et asjadel on õiged nimed, need tuleb leida ja kõike öelda täpselt ja selgelt.

Seesama Czesław Miłosz räägib sealsamas „Miłoszi ABCs“, et poola keelde jäid kunagi Henry Milleri teosed tõlkimata, sest puudus vastav – ütleme, erootiline – sõnavara. Ilmselt oleme me kõik puutunud teisalt kokku välismaalastest kolleegidega, kes kurdavad, et eesti murrete tõlkimine on keeruline – sel pole paljudes keeltes, nagu Tõnu Õnnepalu ütleb, seda salakeele ja rahva ühisosa funktsiooni, mis tal on eesti keeles. Vene keeles on jälle ropendamine ilmselt lopsakam ja tihedam, kui seda üks-ühele üle kandes suudaks taluda eesti keel. Jne. Kas on äkki võimalik öelda laiemalt, missugused on need sõnapesad, valdkonnad, registrid, allkeeled jms eesti keeles, millest te eri keelest tõlkides kõige rohkem olete puudust tundnud?

Eks Miłoszil ole õigus. Olen ise sama valdkonnaga kokku puutunud, tõlkides Carlos Fuentese „Artemio Cruzi surma“. Selles on terve päätükike, kus autor mängib sõnaga „chinguar“ – koinima, nikkuma. See sõna lubab moodustada tohutu hulga roppe väljendeid, mis on suuresti analoogsed vene omadega. Siin aga tuleb välja, et jällegi eesti ja vene keel erinevad tugevasti. Meie roppused on olnud rohkem „anaalsed“ kui „genitaalsed“, nii ei osanud ma Fuentese teksti kuidagimoodi tõlkida ja tõlkimata ta jäigi. Vene tõlkija oli sellesinase sõna asendanud sõnaga „делать“, mis muutis terve teksti mõttetuks. Kui kord aastaid hiljem Fuentesega Londonis kokku sain, seletasin talle, miks ühe katke ta romaanist tõlkimata jätsin. Tundub, et ta ei jäänud uskuma, arvas, et olen moralist. Aga eks vene roppuste tõlkimisega ole ilmselt samasuguseid probleeme.

Eesti keeles, nagu eespool nimetasin, on väga ohtralt ideofooniat, onomatopoeetikat, mida näiteks prantsuse keeles on napilt. Meil on aga raskusi nende abstraktsemate sõnadega, mis prantslastele on nii olulised ja mis prantsuse kirjanduses on nii loomulikud. Mida teha Baudelaire’i ridadega: Lą, tout n’est qu’ordre et beauté, / Luxe, calme et volupté? Eesti keel on ikkagi maa- ja metsarahva keel ja sellised sõnad nagu „vertu“, „luxe“, „volupté“, „délice“, „violence“, „désuétude“… on rasked tõlkida, võimalikud vasted on vahel kunstlikud, vahel üsna teise varjundiga. Olen mõelnud, et kui prantslased tegid revolutsiooni loosungi „Liberté, fraternité, égalité“ all, siis Venemaal ja Eestis oli loosung hoopis maalähedasem: „Rahu, leiba, maad!“

Selle kohta, kuidas vanade õukonnakultuuride juurest ikkagi metsarahva juurde pääseb, on Ain Kaalep kunagi lootusrikkalt kirjutanud: „Tõsi küll, meie keele arhailised süvakihid, olemuslikult talupoeglikud, pakuvad hoopis teisi aardeid kui näiteks keskajas, rüütlikultuuris juurduvate traditsioonidega rahvuskeelte omad; meie „kildsannad“ olid midagi muud kui pretsioossed salongid, meie vallamajad ja kõrtsid midagi muud kui parlamendid ja kohvikud… Kuid see-eest on meie sõnaloome siiamaani peaaegu pretsedenditult avatud ala ja meie kirjanduslik stiilgi vähemalt potentsiaalselt väga varjundirikas.“ Eraldi küsimused tekivad muidugi veel siis, kui tõlgitakse riimitud luulet. Tõnu Õnnepalu on näiteks just oma Baudelaire’i „Kurja õite“ tõlke järelsõnas öelnud: „Lõpuks on ülimalt kaheldav, kas samad värsiskeemid „tähendavad“ prantsuse ja eesti keeles üldse sama asja: ühes on nad sündinud kõne meloodiast, ütlemise hingusest endast, olles säravad oma loomulikkuses, teises aga meenutavad pahatihti mingit „luulekeelt“, millel poleks nagu meie kõne ja mõtlemisega mingit pistmist.“ Ja ta loobus riimist ja aleksandriinist ning proovis mõttetihedust vabavärsi kaudu edasi anda. Missuguseid kompensatsioonivõtteid ja kavalusi teie olete eri puhkudel kasutanud, kui otseteed ei ole?

Põhimõtteliselt olen Õnnepaluga nõus: mis ühes keeles loomulik, on teises vägivaldne ja kunstlik. Kas oma värsside fanaatilist viimistlejat-lihvijat Baudelaire’i on õigem tõlkida vabavärssi või otsida mingit muud võimalust, ei julge öelda. Püüd hispaania traditsioonilist assonantsriimi eesti keeles samasuguse kokkukõlaga (teda, ega, ema, kera…) edasi anda on minu meelest liiga vägivaldne, nüüd ma Lorcat enam niimoodi ei tõlgiks. Olen antiikluulet natuke tõlkinud nii, et säilitan vaid silpide arvu, rütm on vaba. Vana hiina luulega olen üritanud teha midagi analoogilist, kuid silpide arvu olen muidugi tublisti suurendanud, Shijingi nelja silbi asemel on minu tõlkes kuus. Rütmis olen katsunud vältida tata-ratat, mis kerge tulema. Ehk jõuan oma vana hiina keele tõlked veel raamatukesena väljagi anda. Kindlas meetrumis ja riimiga luulet päris vabavärsiks tõlkida? Mulle see päriselt ei meeldi. Olgu siis, kui on tegu paralleeltekstidega, kõrvuti originaal ja täpne tõlge. Filoloogid on selliste raamatute eest muidugi tänulikud. Kuid muidu peaks luules mingi rütm, mingi rütmiline hingus ikka olema. Seda on võimalik päris minimaalsete võtetega edasi anda, nagu mu katsetused näivad kinnitavat.

On veel üks huvitav asi, millest tahaks rääkida. Olete öelnud, et Eestis tõlgitakse liiga palju. See on üsna erakordne. Üldiselt räägitakse asjaolust, et eestlased – eriti muidugi noored – kipuvad järjest rohkem eelistama võõrkeeltes lugemist, pigem murelikul toonil. Tõlkijaid ja kirjastusi julgustatakse „täitma lünki“, siin ja seal kurdetakse, et see ja too pole veel eesti keeles kättesaadav. Kas te seletaksite veidi laiemalt oma mõtet?

Olen ise kahevahel: ma ei tea, mis on parem – kas püüda tõlkida enam-vähem kõik oluline ja väärtuslik nii tarbetekstidest kui ilukirjandusest eesti keelde või teha siin valik: tõlkida ainult seda, mis eriti oluline. Kui tõlgime väga palju, jõuame selleni, et hakkame tõlkima tekstide asemel juba keelt ennast. Eesti keel hakkab kaotama oma iseolemist ja muutub rohkem tõlkekeeleks, kus igale inglise või mõne muu suure keele sõnale peab tingimata vastama sama tähendusega eesti sõna. Ning kus konstruktsioonidki hakkavad kopeerima inglise omi. Eesti keel kipub saama inglise või laiemalt võttes SAE (Standard Average European) klooniks. See eesti keele SAE-stumine läheb praegu kärmesti. Me enam ei anna nõu, vaid nõustame, ei kirjuta alla, vaid allkirjastame, ei tunne mõnu, vaid naudime (Enjoy your stay here – nautige oma siinviibimist). Jne. Jne. Eesti keele omapära on minu meelest väärtus, mida peaks kaitsma, aga sellest on vähe märke. Keele omapärast eriti palju ei teatagi, sellega puutub kokku eesti keelest mõnda euroopa keelde tõlkija, kes peab leidma näiteks prantsuse keeles vasted meie sirinatele, sidinatele, sädinatele, võrinatele, vurinatele, vidinatele, kuminatele, huminatele jne. Ja siis, kui ta näeb, et enamasti pole muud valikut, kui tõlkida see kõik ühtviisi „bruit“, saab ta aru, kui rikas on tegelikult see talupojakeel, millesse Noor-Eesti aegadest on suhtutud alaväärsustundega ja mida on püütud uuendada, rikastada, korrastada, täiendada, et temast saaks „väärikas euroopa kultuurkeel“. Paraku ei saanud ega saa enamus meie keeleuuendajaid ja keelekorraldajaid aru, mida nad teevad. Nii olen pessimistlik, usun, et põlvkonna pärast on eesti keelest saanud SAE kloon, mida ametlikult kasutatakse, mille asemel noored aga ikka rohkem hakkavad pruukima inglise keelt. Kui muidugi USA kultuurimonopol maailmas püsib. Eks see pessimism on minust teinud ka vene kirjaniku: olgu Venemaal muude vabadustega kuidas on, vene keel on aga ikka vaba ja elav. Ja temas on minu arusaamise järgi ehk rohkemgi soomeugripärasusi kui new brave Estonian’is.

Aga mida selle SAE-stumise vastu teha saaks? Kuidas seda eesti keele omapära kaitsta? Kui mõtleme oma juurtele, murretele ja rahvaluulele, siis need ongi meil ju mõnes mõttes kaitse all – arhiivis ja muuseumivitriinis ja kohustuslikus kooliprogrammis. Aga kui palju nad päriselt keele vereringes on, on hoopis teine asi. Rahvaluule loovus tundub olevat kolinud netikeelde, aga nende kahe maailma vahel pole sidet. Kuidas keelt elavana hoida?

Olen saanud pessimistiks: oma silmade all keel kaotab omapära, SAE-stub kiires tempos. Vene mõjude vastu oli meil parasjagu immuunsust, inglise mõjude vastu ei ole. Nii ei tahagi eriti lugeda eesti ajakirjandust, vaadata TVd. Liiga paljud asjad lõikavad silma-kõrva. Vene trükisõna on mulle nagu pelgupaik, lohutus. Ja vene kirjanik olemine tõeline mõnu. Eriti, kui vastuvõtt on olnud nii positiivne.

Kas on ka mõni praegune kirjanik, kelle eesti keel teid rõõmustab?

Neist vähestest, keda tunnen – Viivi Luik ja Indrek Hargla. Mõlemal on silmatorkavalt vähe uuenduslikke vorme, mille hüperkorrektne kasutamine mind kurvastab. Näiteks pole Hargla Melchiori-romaanides peaaegu üldse lühikesi superlatiive. Mida kohusetruud kirjutajad ja toimetajad suskavad isegi muinasjuttudesse: vanema poja asemel on mõnes muinasjuturaamatus juba vanim poeg. Mis kasu on siis meie rahvaluulearhiivist või klassikutest.

Missugune on teie suhe tõlkimisega praegu, aastal 2015?

Olen tõlkimisega vähe tegelnud, viimane töö selles vallas on küll väga tõsine: tõlkisin Vello Salo õhutusel ja tema toortõlget kasutades Koguja raamatu Piiblist. Väga huvitav töö. Kui Jumal jõudu ja tervist annab, proovin ehk veel midagi Piiblist tõlkida. See lubab mul kasutada veidi vanaaegset, Aaviku-eelset keelt, mis mulle aina enam meeldib.

Intervjuu pidi nüüd lõppema, kuid see on jälle liiga huvitav, et veel punkti panna. Kuidas see Aaviku-eelsesse keelde tõlkimine käib? Grammatika koha pealt saab tõlkija veel endale kohe töö alguses visandada mingid põhireeglid, millest kinni pidada, kuid meie pead on ju ikkagi nii täis tänapäevast sõnavara, et keele vanematest kihtidest pärit sünonüümid ei ole tingimata aktiivsed, mõte liigub ikka EKSi järgi „õigete“ sõnade juurde nagu jonnipunn. Või vähemalt nooremal põlvkonnal. Kas vaatate iga sõna puhul mälu värskenduseks Wiedemanni sõnaraamatut? Loete kogu aeg mõnd Vilde, Liivi, Tammsaare raamatut kõrvale, et õiges õhustikus püsida? Kuidas oma ajutegevust suunate?

Wiedemann on mulle muidugi livre de chevet. Ja usaldan ka oma keelevaistu, mis muidugi kaldub üksjagu lõunaeesti poole, aga millele suur jagu aavikisme ja viimase aja uuendusi (ą la taristu, nõustama…) on võõrad ja vastuvõtmatud. Üks viimaseid klassikuid, keda lugesin, oli Bornhöhe. Ja mõtlesin siis, et kõige ilusam ja loomulikum keel oligi neil kirjanikel, kelle vaistu pedantlik kooliharidus polnud ära rikkunud. Kuid ma ei ütleks, et nooremale põlvkonnale on kõik uuenduslikud vormid päris omased. Mu lapselaps kinnitas resoluutselt, et ta ei ütle kunagi „ilusaim“, vaid ikka „kõige ilusam“ ja ei ütle „väljun“, vaid „lähen välja“. Mulle meeldivad Kaarel Leetbergi vaated, kes muuseas räägib „kadakaeestlusest“, eestlastest, kes ei julge usaldada oma keeletunnet, vaid tahavad end kuidagi peenemalt, moodsamalt, kaasaegsemalt väljendada. Seda kadakaeestlust on meis paraku väga palju. Ja koos euro- või amero-eestlusega võib see keele päriselt roopast välja lükata, SAE klooniks muuta.

Noorte tõlkijate koolitamine. Vahearuanne

2017. aasta jaanuaris tekkis tõlkijate sektsioonil ootamatult võimalus hakata sponsorraha toel tegelema noorte tõlkijate koolitamisega. Väljavaade tundus igati haakuvat sektsiooni senise tegevusega ja kõlavat kokku eesmärkidega „edendada eesti tõlkekultuuri“ ja „tõsta kirjandustõlkijate kutsemeisterlikkust“ ja nii pakkuski sektsiooni juhatus tookord välja kolm tegevusliini, mis kõik käiku läksid ja tänaseni toimivad. Need on noortele mõeldud tõlkevõistlus, noorte tõlkijate suvekool ja individuaalõppe programm „meister-sell“.

Tõlkevõistluse eesmärk on tõmmata noorte keeleoskajate tähelepanu tõlkimisele kui võimalusele ja meelitada neid katsetama, kuidas see tegevus istub ja välja tuleb. Osa võtma on oodatud kõik, kel vanust alla kolmekümne, ja samuti igas vanuses üliõpilased, ainsaks kitsendavaks tingimuseks see, et trükis ei tohi olla ilmunud tõlkeraamatut. Huvi tõlkevõistlusel osalemise vastu on olnud üsna suur, 2017. aasta 14. märtsil kuulutati välja esimene võistlus ja sinna laekus 147 võistlustööd, edaspidi on tööde arv jäänud vahemikku 100–150. Tõlkevõistlejate profiil on olnud üpris lai, gümnasistidest doktorantideni, nende seas on ootuspäraselt olnud keeleklasside õpilasi ja filoloogiatudengeid, aga niisamuti ja päris mitmekesiselt ka teiste erialade esindajaid. Võistluskeeled on vaheldunud (ainsana on igal aastal kordunud inglise keel), enamasti on tõlkesuundi olnud neli, ühel aastal ka viis: tõlkida on saanud prantsuse, vene, saksa, hispaania, itaalia, soome, rootsi, jaapani, ladina ja vanakreeka keelest eesti keelde ning eesti keelest vene ja seto keelde. Võisteldakse keelte kaupa, ühes keelerühmas tõlgivad kõik sama teksti ja tulemusi hindavad professionaalsetest tõlkijatest žüriid. Tõlkijate sektsiooni tõlkevõistluse eripäraks võib pidada seda, et lisaks auhinnaliste kohtade jagamisele saab arvestatav hulk töid (laias laastus pooled tõlketööd) žüriilt ka individuaalset kirjalikku tagasisidet. Lisaks toimub pärast tõlkevõistluse lõppu igale keelerühmale seminar, kus neil, kel huvi tõsisem, on võimalus koos žüriiliikme(te)ga teksti analüüsida ja ka üldisemaid tõlkeküsimusi arutada. On võistlejaid, kes on osa võtnud mitmel aastal või tõlkinud mitmest keelest (ühel korral üks võistleja koguni kõigist neljast väljapakutud keelest), on neid, kes on jõudnud auhinnalisele kohale korduvalt (täpsemaid arve vt lisa 1). Nagu kommenteeris 2018. aasta inglise žürii liige Anne Lange: „Rõõmustav oli, et päris raske võistlustöö tõi välja nii suure hulga tõlkehuvilisi. Tõlkija ametil on oma vastupandamatu võlu kõikide takistavate asjaolude kiuste.“ Ja talle sekundeeris hispaania žürii liige Ruth Sepp: „Kokkuvõttes võib lootusrikkalt nentida, et heade eeldustega noori on peale tulemas küll, jääb vaid üle soovida neile jõudu ja tahet vaeva näha ning endas tõlkija välja arendada.“

Neile viimastele ongi tõlkevõistluse jätkuüritusena välja pakutud võimalus tulla noorte tõlkijate suvekooli. Kutse saavad kõik tõlkevõistlusel osalenud, ja kui esimesel aastal oli korraldajana kõhe tunne, et kuidas huvilised ära mahuvad, siis elu on näidanud, et kõik tõlkevõistlejad siiski suvekooli ei tule ja kutse on liikunud koolide, ülikoolide ja teistegi kanalite kaudu ka laiemalt. Osalejaid on olnud igal aastal 20–30 vahel ja nelja aasta jooksul kokku on suvekoolides käinud 72 noort tõlkehuvilist. Ka suvekoolis toimub töö keelte kaupa, töökeeled on samad mis tõlkevõistlusel. Noored valmistavad ette ühe tervikliku teksti tõlke, mida seejärel koos juhendajaga seminarides analüüsitakse. Lisaks seminaridele peavad juhendajad ka loengu mõnel üldisemal tõlkimisega seotud teemal. Akadeemilise poole ja juba konkreetsema aimuse kõrval, mida tõlkimine endast kujutab, annab suvekool noortele hea võimaluse kohata teisi tõlkehuvilisi ja vahetada mõtteid tegevate tõlkijatega. Suvekooli satub päris algajate kõrval sageli ka neid, kes juba midagi tõlkinud ja avaldanud. Omast kogemusest võin öelda, et jutte tõlkeleidudest või -kadudest või näiteks sellest, mis värvi mõni täht kellegi meelest on, jätkub hiliste õhtutundideni.

Kolmandaks tegevusliiniks noorte tõlkijate koolitamisel on individuaalõppeprogramm „meister-sell“. See näeb ette, et algaja tõlkija teeb kogenud tõlkija juhendamisel „sellitöö“, milleks on raamatu tõlge, mis läheb ka avaldamisele. Sisuliselt on juhendaja tõlke toimetaja, kui aga enamasti on aega vähe nii tõlkimiseks kui ka toimetamiseks ning haruharva on inimestel aega näost näkku kohtuda ja tõlkevõimalusi põhjalikumalt läbi arutada, siis „meister-selli“ programm annab raami rahulikumale ja süvenenumale tööle. Kuna koostöö on toimunud eri kirjastustega, siis alati pole aega küll piiramatult käes, kuid enamasti on töötempo siiski mõõdukas ja paindlik vastavalt „meistri“ ja „selli“ jõudlusele. Kirjalikule mõttevahetusele lisaks on eeldatud ka kohtumised ja suulised arutelud, mis annavad hea võimaluse konkreetsete küsimuste kõrval rääkida tõlkeküsimustest üldisemalt. Noor tõlkija saab aimu, kuidas kogenum tõlkija tekstiga töötab, milliseid küsimusi esitab, kuidas neile vastuseid leiab, milliseid töövahendeid kasutab. Samuti on noorel tõlkijal võimalus heita pilk professionaalse tõlkija igapäevaellu, mille juurde käib ka koostöö kirjastusega. Täpset statistilist ülevaadet mul pole, kuid kuuldavasti on enamik „selle“ saanud samalt või ka mõnelt teiselt kirjastuselt ka järgmise tööpakkumise. Hetkel, kui käimas on „meister-selli“ programmi kolmas aasta, on oma „sellitöö“ lõpetanud 17 noort tõlkijat ja kümmekond raamatut on töös. (Lõpetatud tööde kohta vt lisa 2.) Tõlkesellide tagasisidest tuleb välja, et kõige rohkem ongi nad hinnanud seda, et tavapärase kiirustamise asemel on olnud aega mõelda ja võimalust katsetada, sest kõrval on kogenud tõlkija, kelle käest saab alati nõu ja tagasisidet. Mirjam Parve: „Üks tänuväärsemaid aspekte oli vist küll aeg, mida (vähemalt mulle) pole tihti nii heldelt antud. Nii et jõudis tõesti mõelda ja marineerida ja arutada.“ Maria Esko lisab: „Sellitöö käigus hakkasin mõistma, millist põhjalikkust ja eneseanalüüsi nõuab ilukirjanduse tõlkimine. [—] Tänu kõikidele juhendaja kommentaaridele saan edasiseks kokku panna iseenda näidete varal ja iseendale mõeldud „õpiku“, millest on mulle kindlasti edaspidiste tõlketööde puhul väga palju abi.“ „Sellide“ tagasisides korduvad motiivid on kenasti kokku võtnud Eda Ahi, kes toob oma kogemuse põhjal viies punktis esile, mis on see, mille algaja „meister-selli“ programmist kaasa saab: „Selgem arusaam ameti sisust: programm annab klaari ettekujutuse tõlkija tööst ja aitab sellil mõista, millises vormis ta sellega tulevikus tegeleda soovib („kas“ pole mingi küsimus – muidugi soovib, sest see on nii põnev). – Tõlkimiseks vajalikud põhioskused: selmet jalgratast leiutada, saab sell meistrilt praktilise materjaliga töötades kaasa väga korraliku teadmiste ja oskuste pagasi, õpib oma tööd ja selle probleemistikku mõtestama. – Pidev ja põhjalik tagasiside: programmi raames saab sell pidevalt meistri käest tagasisidet – sh seda lapsesuuga küsida, kartmata seejuures tüütuks muutuda või rumal paista, sest ettevõtmise eesmärk ongi ju õppida. – Parem nägemus toimetajatööst: niiviisi lähestikku töötades saab sell tänu meistri tavapärasest üksikasjalikumatele selgitustele aimu ka toimetajatöö telgitagustest. – Tsunftitunne, kontaktid: oma igapäevatöös vaatab tõlkija suuresti materjaliga tõtt üsna ihuüksi. Nõnda võib algajal raskete ülesannetega silmitsi seistes ajuti tekkida ahastus ja käegalöömine. Meister avab selli ees terve kontaktivõrgustiku ja näitab, kuidas kolleegide toel tõlkeprobleemidele lahendusi otsida.“

Praeguse seisuga on sponsor lubanud, et rahastus jätkub, nii on ka noorteaktsioonidele lootusrikast järge oodata.

Lisa 1

TÕLKEVÕISTLUSED

2017

Keeled: inglise, prantsuse, vene ja jaapani. Laekus 147 võistlustööd, inglise keelest 72, prantsuse keelest 40, vene keelest 26 ja jaapani keelest 9 tööd.

Prantsuse žürii koosseisus Kaia Sisask ja Heli Allik otsustas:

I koht Kaisa Kirotar, II koht Ulla Kihva, III koht Mattias Mäestu.

Inglise žürii koosseisus Krista Kaer, Doris Kareva, Märt Väljataga, Ülar Ploom otsustas:

I koht Heili Sepp, II–IV koht Liis Jälle, Silja Jürs, Hanna Marrandi.

Vene žürii koosseisus Veronika Einberg ja Aare Pilv otsustas:

I koht Kristiina Bernhardt, III kohta jagavad Anna Maria Kaarma ja Kadri Jürissaar.

Jaapani žürii koosseisus Alari Allik ja Rein Raud otsustas välja anda kolm ergutuspreemiat, mille pälvisid Henri Kopra, Madli Keerman ja Kätlin Põldma.

2018

Keeled: inglise, saksa, hispaania, ladina. Laekus 120 võistlustööd, inglise keelest 62, saksa keelest 25, hispaania keelest 23 ja ladina keelest 10 tööd.

Inglise keele žürii koosseisus Anne Lange, Kersti Unt ja Triinu Pakk otsustas:

II kohta jagavad Kaisa Kirotar ja Marianne Ots ning III kohta Martin Leis ja Anita Soovik.

Saksa keele žürii koosseisus Tiiu Relve ja Anu Saluäär otsustas:

II kohta jagavad Silva Lilleorg ja Mirjam Tiitus ning III kohta Liis Kägu ja Kätlin Põldma.

Hispaania keele žürii koosseisus Ruth Sepp ja Margus Ott otsustas:

I koht Marianne Ots, II kohta jagavad Marianne Harju ja Ann Viisileht, III kohta jagavad Kadi Konsap ja Eva-Stina Randoja ning äramärkimine Anna Linda Tomp.

Ladina keele žürii koosseisus Maria-Kristiina Lotman ja Kristi Viiding otsustas:

I koht Anni Arukask, II koht Piret Kivi, eripreemia saavad Agne Pilvisto ja Kristin Issak.

2019

Keeled: inglise, rootsi ja soome keelest eesti keelde ning eesti keelest vene ja seto keelde. Laekus 132 võistlustööd, inglise keelest 70, rootsi keelest 26, soome keelest 14, vene keelde 15 ja seto keelde 7 tööd.

Inglise keele žürii koosseisus Doris Kareva, Triin Tael ja Aet Varik otsustas:

I koht Seio Saks, II koht Reti Maria Vahtrik, III koht Henrik Habicht.

Rootsi keele žürii koosseisus Anu Saluäär ja Kadi-Riin Haasma otsustas:

I koht Brita Kaasik, II koht Madli Keerman, III koht Lagle-Marie Tamm.

Soome keele žürii koosseisus Mihkel Mõisnik ja Hille Lagerspetz otsustas:

II kohta jagavad Katrin Joala, Johanna Lisette Viskar ja Merilyn Palmiste.

Vene keele žürii koosseisus Veronika Einberg ja Igor Kotjuh otsustas:

I koht Kadri Jürissaar, II koht Anita Soovik, III koht Yaroslav Stadnichenko.

Seto keele žürii koosseisus Silvi Palm, Õie Sarv ja Rein Järvelill otsustas:

I Mariko Faster, II koht Jade Lummo, III koht Helena Kesonen.

2020

Keeled: inglise, saksa, itaalia, vanakreeka. Laekus 97 võistlustööd, inglise keelest 50, saksa keelest 38, itaalia keelest 4 ja vanakreeka keelest 5 tööd.

Inglise keele žürii koosseisus Kersti Unt, Triinu Pakk ja Aet Varik otsustas:

I koht Linda Tarto, II koht Juuli Teder, III koht Grethel Simonlatser.

Saksa keele žürii koosseisus Piret Pääsuke ja Tiiu Relve otsustas:

II koht Liis Kägu ja Madli Oras, III koht Krister Kruusmaa ja Mari Saffre, ergutusauhinnad Mirjam Kärk ja Teele Tars.

Itaalia keele žürii koosseisus Eva Kolli ja Ülar Ploom otsustas:

II koht Piret Kivi, äramärkimine Kairit Maasikas.

Vanakreeka keele žürii koosseisus Ivo Volt ja Janika Päll otsustas:

I koht Elo-Mall Toomet, II koht Agne Pilvisto ja Anni Arukask, ergutusauhind Raul Hindov.

Lisa 2

LÕPETATUD „SELLITÖÖD“

2018

Heili Sepp: Chinua Achebe, „Kõik vajub koost“, juhendaja Krista Kaer (inglise).

Maria Esko: Annie Saumont, „Aeg elada ja teisi jutte“, juhendaja Triinu Tamm (prantsuse).

Aive Mandel: Inga Gaile, „Klaas“, juhendaja Lembit Vaba (läti).

2019

Mirjam Parve: Sarah Winman, „Plekkmees“, juhendaja Ene-Reet Soovik (inglise).

Kristiina Bernhardt: Marusja Klimova, „Blondid elajad“, juhendaja Ilona Martson (vene).

Ulla Kihva: Alain Mabanckou, „Katkine klaas“, juhendaja Leena Tomasberg (prantsuse).

Jaana Peterson: Aleksandr Solženitsõn, „Lenin Petrogradis“, juhendaja Veronika Einberg (vene).

Silva Lilleorg: Josef H. Reichholf, „Liblikad“, juhendaja Piret Pääsuke (saksa).

Eda Ahi: Claudio Magris, „Teine meri“, juhendaja Eva Kolli (itaalia).

Anni Arukask, Marilyn Fridolin, Marten Teemant, Tuuli Triin Truusalu, Martin Uudevald: „Roomlaste teod“, juhendajad Kristi Viiding ja Maria-Kristiina Lotman (ladina).

Brita Kaasik: Anne Cathrine Bomann, „Agathe“, juhendaja Kadi-Riin Haasma (taani).

2020

Liisi Rünkla: Don DeLillo, „Kosmopolis“, juhendaja Anne Lange (inglise).

Marianne Ots: Mario Vargas Llosa, „Paha tüdruk“, juhendaja Ruth Sepp (hispaania).

Anti Saare artikkel “Masintõlke väljavaadetetest ilukirjanduse alal” “Tõlkija hääle” viimasest numbrist inspireeris Heigo Soomanit kommentaariks. Head lugemist!

I Anti Saar on kirjutanud suurepärase käsitluse paeluval teemal, mistõttu on lausa möödapääsmatu, et selle kohta arvamusi esitatakse. Ehkki käsitlus on, nagu öeldud, suurepärane, on sellel ka puudusi. Nimelt arvab Anti Saar, et masintõlke tulevik on kaunis, aga nii see ei ole. Kuna see tulevik üheski mõttes kaunis ei ole, ei ole ka mõtet seda peljata.

II Anti Saar teeb oma käsitluses ka tarbe- ja õigustõlkele veidi liiga või tõstab oma valdkonda selle arvelt kõrgemale, selgitades ilukirjanduse ülevust tarbetekstide labasuse foonil. Mitte et kellelegi liiga ei tohiks teha või et ilukirjanduse tõlkimine ei oleks väga väärikas ettevõtmine, aga ometi võib see anda asjast moonutatud pildi. Eks ole vist ka kultuurisemiootika standardteooria järgi nii, et ajaloolises plaanis järgnevad primaarsed modelleerivad süsteemid sekundaarsetele. Õigupoolest on primaarne modelleeriv süsteem üldse üks suur ja loogiliselt hiline abstraktsioon ja seda üksühest lingvistiliste vastavuste keelt, millelt tõukuvana ainukordset kirjandust on nähtud, ei ole iseenesliku ja lihtsana kuskil olemas. Ammugi ei ole seda juriidikas, mis on üsna kultuurne asi ja väga sügavuti kohapealses juurestikus kinni. Luua kujutelma mingist üksüheste vastavuste põhjal pingutuseta jooksvast tavatõlkest on seetõttu eksitav. See, et õigus ja õiguskeel sealhulgas on puhtad, kindlad ja ühesed, on lihtsalt unelm, mis, tõsi küll, on osati ise õigussüsteemi osa. See tähendab, et õigussüsteemisisesed ja samuti õigussüsteemide vahelised vastavused saavad olla olemas ainult tänu unelmale, et need on kuidagi üheselt olemas, aga see on praegu teine teema.

Kahe keele vahel ei ole lingvistilist vastavust, vähemalt seni, kuni need on eri keeled. Seetõttu on iga tõlge põhimõtteliselt pöördumatu. Vastavus on võimalik tinglikult ja lokaalselt, näiteks mingi seadme kasutusjuhendis, aga ainult tänu sellele, et teksti maailma hoiab koos see seade, mis on kõikide keelte jaoks ikkagi üks ja seesama ja töötab samadest nuppudest sama moodi. Ka siis nõuab tõlkimine rohkelt raha ja palju energiat. Üldse nõuab kahe keele selline vastavus, mis võimaldaks tõlke ekvivalentsust, väga suurt hulka energiat, kuni sõjalise jõuni välja. Samas iseeneslikus vastavuste süsteemis – kui selline oleks – ei tekiks kunagi mingit tähendust, sest tähendus eeldab teatavasti alati juba mingit pisikest lahknemist iseendast, seda ka õiguskeele puhul. Ja ehkki see unelm ühesusest on suur ja jõuline ja sellel on palju kaasaunistajaid, ei jõuaks õiguskeel ilma tähenduslikkuseta mitte kuhugi.

III Üldiselt on tarbekeel ja ilukirjanduse keel vastastikku sõltuvad ja isegi parasiitsed: ühte ei saaks olla teiseta. Üleminek ühelt teisele on väga palju hägusam ja läbipõimitum, kui sageli soovitakse või paista lastakse. Mingisugust tähendust ei tekki, kui pole taamal siramas ilutunnet, teisalt vajab igasugune kunstiefekt alusettekujutust tavakeelest ja selle praktika sirgjoonelisusest. Ühte innustab esteetiline ülevusenorm, teist korrektse keelekasutuse arginorm. Lõpeks on igasugune argitekst lihtsalt ilukirjanduse erijuht. Tõlkemasinad aga ei saa päriselt hakkama kummagagi. Ehkki edusamme on tehtud, siis päris veakindlat tõlkemasinat ei ole ega paista ka.  Muidugi on väga laialt levinud arvamus, et see kohe varsti siiski tuleb ja seda arvamust on siinkohal keeruline ümber lükata, kuid kindlasti saab selline tulemine olema tunduvalt probleemsem kui perioodiliste ülepaisutatud optimismilainete harjadelt näib.

Ent ikkagi on tõlkemehhanism ja -probleemid ilukirjanduskeele ja tarbekeele puhul ühesugused. Kummagi puhul ei suuda masin tulevikus muud kui imiteerida, aga see imitatsioon võib ühel hetkel olla piisav – vähemalt jupiti, st ühe jutustuse või romaani või teisalt õigusaktide või kasutusjuhendite seeria kaupa võttes. Ilukirjanduse jaoks tuleb õpetada masinat mõistma kunstiteksti kui tervikut. Seda aitaks saavutada kogu väljaantava tõlkekirjanduse kasutamine treeningmaterjalina. Tung igasugu asju arendada on arvatavasti nii suur, et küllap kõik vajalikud materjalid kokku saadakse. On täiesti ettekujutatav, et tõlkemasin teeb ära romaani ja üldsegi mitte kõige karmimate visionääride pilgu jaoks suudab masin õigepea tekitada lugejas või kogejas kõike seda ilusat, millest siin ülal räägitud – aistinguid, erksust ja võdinaid ja värinaid – ja isegi palju paremini ja täpsemalt ja oluliselt suuremates kogustes kui inimvahendaja. Sest neurotehnoloogia abiga suudab masin lugeda sinu kui lugeja ootusi ja ootamatusetaluvust mis tahes päris autorist/tõlkijast paremini. Lühidalt öeldes võib ilukirjanduse tõlkemootor ühel päeval Turingi testi ära teha. Piisab, kui sa ei tea, kas tegu on inimese või masina tõlgitud oopusega. Loed ja aistid ja kuuled sõnadetagust sosinat ega saagi kunagi teada, et mustas kastis polnud kedagi. Väidetakse ju ka teisal, et robotit saab armastada. Piisab, et sulle osatakse tekitada sulle jõukohaseid signaale.

Teisest küljest võib see illusioon korraks töötada, aga see ei saa tervikuna püsida ega olla kõikehõlmav ja valdav. Et kirjandus toob välja selle, kuidas ühe inimese individuaalne kogemus on väärt rohkem kui kõigi inimkogemuste summa, on kenasti öeldud, aga jääb veidi müstiliseks. Küsimus on selles, et miks me ei taha masina tõlgitud Prousti lugeda? Mis on see, mis teeb Proustist ja Prousti tõlkest Prousti? Seda ei ole väga lihtne öelda, aga võime otsida paralleele. Veidi sama asi tundub olevat see, miks inimesed otsivad autentset Roquefort’i juustu, mitte mingit keskpärast, nimetut, suures tehases masstoodanguna valminud ersatsi. Samas tuleb teinekord tunnistada, et ega tegelikult suurt vahet ei ole. Tagantjärele võib muidugi objektiivseid eristavaid kriteeriume leida küll ja küll, kuid kvaliteet tasapisi ühtlustub ja pimetestis võime hätta jääda (liiatigi pakub meile tänapäeval masstoodangut ja ehedat pärisasja enamasti üks ja sama tootja, võibolla eri nimede all). Näib niisiis, et peamine põhjus, miks me ei taha masintõlgitud Prousti, on see, et kardame, et jääme sel viisil millestki eriti magusast ilma. Juba enne lugema asumist ei tekki hetkekski sellist tunnet, et kadunud aega oleks ülepea võimalikki leida. Seega jääb üle tõdeda, et peamiseks tõkkeks on meie enese eelsoodumus. Me ei taha lugeda masintõlgitud Prousti, sest usume suure kirjanduse institutsiooni, mille suurte esindajate reas Proust lösutab. See institutsioon aga elab eelkõige meis endis. Masintoodangut nautides ei pruugiks me ju üldse jääda pidama Proustile, sest masina jaoks ei tähenda see nimi midagi  – me võiksime niisama mingit igatpidi nauditavat (ja võibolla isegi personaalselt meile disainitud) juhuslikku masinloomet endale sisse lasta. Aga me usume geniaalsusesse. Me vajame inimlikule ülevusele mingit laadi inimlikku vahendajat, aga uskumatul kombel ei ole see inimlikkus seotud mitte tundmuste ja protsessuaalsuse ega mõnu ega valuga – ega, Heraklese nimel, maailmas olemisega, neid kõike võib masin vähemalt põhimõtteliselt auditooriumi jaoks imiteerida (või isegi inimesi ületada), vaid hoopis usuga institutsiooni – suurde ja olulisse kirjandusse. Ilma ettekujutuseta inimlikkuse suurusest – suurest inimloojast – ei teaks me lõpuks ju ülepea, mis on nauditav ja mis mitte. Esteetiline kõdi, mida saame mugavalt peale ja maha keerata justkui audioseadme volüüminupust, ei suudaks kedagi pikalt köita, isegi kui kirjanduse suureks kirjutajad on oma saavutusteni jõudnud just seda sama volüüminuppu käsikaudu kruttides (või äkki suudab?).

Kuid täpselt seesama piir tuleb ette ka tarbetõlkes – ehkki teise koha peal ja mitte nii ilmsena. Väga laialt usutakse, et tarbekeeles ja eriti õiguskeeles või üldse õiguses sellist “geniaalset” tõlgendamist olla ei tohiks. Me tahaks hoopis uskuda, et tekstide vahel valitseb mingi tõsikindel vastavus, nagu ülal ka viidatud. Ometi ei saa see vastavus tekkida iseenesest. Suure energiakulu kõrval on ka asjalikus tõlkes vaja, et kuskilt serva tagant jääks inimese häbelik nägu paistma. Vaja inimest, vähemalt nagu maskotti, kes seda tõlget esindaks ja kehastaks. Muidu me varsti ei usu enam neid institutsioone. Veel enam, kui poleks inimest, ei teaks tõlkeseade omast peast, milline tõlge üldse on korrektne ja akuraatne, mis vastaks tõlkes millele ja miks, sama moodi kui ilma inimeseta ei selgu, mis on öelda ilus ja mis nõme. Siin ei piisa tarbija rahulolust, vaja on kedagi, kas saab aru, mida masin teeb. Selles mõttes erineb tähendusvalda trügiv masin muudest seadmetest, mis lihtsalt mingeid suuri koguseid teise kohta tõstavad või kvalitatiivselt muundavad.

IV Minu point on lühidalt selles, et inimest ei määra esmajoones tunded ja aistingud ja maailmasolemise mõnu – seda kõike on inimesele vaja, ent see kõik on tehislikult reprodutseeritav. Vähemalt nii paljud usuvad, ja kui see nii ei ole, siis ei ole selge, kuidas on. Selge on ent see, et inimese moodustamiseks on kindlasti vaja ka usku institutsioonide võimalikkusesse ja püsivusse, olgu selleks siis kirjandus või kohus. Tekstide puhul on see oluline; mõnel puhul ka juustu puhul. Just institutsioon on see, mida inimesed üksteisele etendavad ja mis võimaldab neil vanal viisil, st enese jaoks tähenduslikena edasi kesta. Ja tõlkimine on institutsioon par excellence – tõlkides peame eeldama sihtkeele, sihtkeelse auditooriumi, sihtkeele normi, sihtkeele ajaloo  – terve pulbitseva institutsionaalse puntra olemasolu. Lõpuni ei saa masin asendada tõlkimist kummagi eespool nimetatud institutsiooni – kirjanduse ega kohtu jaoks. Sest ilma inimesest tõlkijateta ei oleks üldse teada, milline on õige tarbetõlge – seadus oleks mittemiski – ja ilma inimeseta ei ole kirjandusel mõtet. Illusoorselt ja tükati saab seda arvatavasti teha mõlema puhul. 

Seega võib uskuda, et alles jäävad mõlemad tõlkijatüübid: isikustav ja üldistav inimene. Tõlkimine hakkab käima üheskoos masinatega – on võimatu arvata, et ilukirjanduse tõlkimisel (või produtseerimisel) masinatest täielikult mööda minnakse. Võimalik, et tulevikus saame igaüks tõlkida endale erisuguste filtritega mängides soovitud tekste suures koguses või midagi sellist. Suur oht on muidugi hoopis selles, et kõvemad hargmaised tegijad – ütleme otse välja tulevane Google Publishing (kui seda juba ei ole) – püüavad avaldada kirjandust korraga kõigis keeltes, umbes nagu tehakse eurotekstidega praegu, nii et ei olegi eriti aru saada, mis keeles see on kirjutatud. Kindlasti ei meeldi see kõigile, ei sobi võrdselt hästi kõikide tekstidega ja kõik ei ole nõus, et nende loominguga nii tehakse. Võimalik, et sellise süsteemi jaoks tuleb autoril ise seadmele poolele maale vastu minna. Aga mõned lähevad sellega kaasa ja saavad ilmselt üsna suure ja teenimatu tuule tiibadesse. Palju ikka on neid, kes loobuks väga lihtsalt mängimast mõttega, et tema looming avaldatakse ühe pauguga ülemaailmsele auditooriumile? Paljude tekstide puhul ei pruugi objektiivselt võttes väga suurt vahet olla. Aga sinna kõrvale jääb loodetavasti ja ikkagi alles ka inimeste tõlgitud tekst, mis ilmselt muutub veidi rohkem kultusobjektiks, umbes nagu saviplaatidel muusika.

Samamoodi on tarbetõlke mootorite jaoks vaja, et neil oleks kõrval keegi, kes vastutab, kes neid esindab, kes suudab öelda, milline on hea või sobilik tõlge ja milline mitte jne. Masinate kasutuseletulek keelevallas nõuaks Eesti Keele Instituudi kümne- kui mitte sajakordistamist. Parem variant on aga see, kui ühe keskse suurasutuse asemele tuleks suur keeleastutiste võrgustik koos kõigi büroode ja tõlkijate, toimetajate, korrektorite ja tsensoritega, kes kõik miskitpidi üksteisele alluks või siis jälle ei alluks. Ilma selleta ei oleks eesti keelel ilmselt lootust (ega ka varsti selle järele vajadust). Aga arvatakse, et inimesi hakkabki paljudes valdkondades üle jääma, nii et neid saab keelehooldesse suunata.

Selle kõige kõrvale võib ennast sisse sättida aga ka üleüldisem masinlikustumine. Tõepoolest, üldse ei ole välistatud hoopis esimese põlvkonna tõlkemootorite võidukäik tähistatavaplaani jätkuva formaliseerumise lõõmas. Ühesõnaga teatavat osa oma tekstist hakkame kodeerima kahekordselt – lisaks tavakeelele (sealhulgas kunstikeelele) ka puhtalt semantilise metakeelekoodiga. Väga suur osa asjadest, millest me räägime, on juba ise nagunii otsapidi masinad. Võibolla see olekski tore. Aga see süsteem vajaks igal juhul veel eriti suurt energiat, et minu masin haakuks sinu masinaga, nii et ei tea, kuidas sellega läheb. Seniks aga rohkem klemme kõigile!

Tõlkija hääle VIII numbri esitlus

Tõlkija hääle VIII numbri esitlus toimub Hieronymuse päeva pidustuste raames 30.09 Tartu Ülikooli kunstimuuseumis (Tartu, Ülikooli 18):

  • 15.00 aktuse avamine
  • 15.15 Carolina Pihelgas ja Neeme Näripä Sappho luule tõlkimisest
  • 15.50 Lembe ja Edvin Hiedeli nimelise toimetajaauhinna ja August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna üleandmine
  • 17.00 Tõlkija hääl 8. numbri esitlus
  • Seltskondlik meelelahutus ja suupisted

Korraldavad: Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon ja Eesti Keeletoimetajate Liit
Toetavad: Eesti Kultuurkapital, SA Kultuurileht,  Eesti Keeletoimetajate Liit