Noorte tõlkijate koolitamine. Vahearuanne

2017. aasta jaanuaris tekkis tõlkijate sektsioonil ootamatult võimalus hakata sponsorraha toel tegelema noorte tõlkijate koolitamisega. Väljavaade tundus igati haakuvat sektsiooni senise tegevusega ja kõlavat kokku eesmärkidega „edendada eesti tõlkekultuuri“ ja „tõsta kirjandustõlkijate kutsemeisterlikkust“ ja nii pakkuski sektsiooni juhatus tookord välja kolm tegevusliini, mis kõik käiku läksid ja tänaseni toimivad. Need on noortele mõeldud tõlkevõistlus, noorte tõlkijate suvekool ja individuaalõppe programm „meister-sell“.

Tõlkevõistluse eesmärk on tõmmata noorte keeleoskajate tähelepanu tõlkimisele kui võimalusele ja meelitada neid katsetama, kuidas see tegevus istub ja välja tuleb. Osa võtma on oodatud kõik, kel vanust alla kolmekümne, ja samuti igas vanuses üliõpilased, ainsaks kitsendavaks tingimuseks see, et trükis ei tohi olla ilmunud tõlkeraamatut. Huvi tõlkevõistlusel osalemise vastu on olnud üsna suur, 2017. aasta 14. märtsil kuulutati välja esimene võistlus ja sinna laekus 147 võistlustööd, edaspidi on tööde arv jäänud vahemikku 100–150. Tõlkevõistlejate profiil on olnud üpris lai, gümnasistidest doktorantideni, nende seas on ootuspäraselt olnud keeleklasside õpilasi ja filoloogiatudengeid, aga niisamuti ja päris mitmekesiselt ka teiste erialade esindajaid. Võistluskeeled on vaheldunud (ainsana on igal aastal kordunud inglise keel), enamasti on tõlkesuundi olnud neli, ühel aastal ka viis: tõlkida on saanud prantsuse, vene, saksa, hispaania, itaalia, soome, rootsi, jaapani, ladina ja vanakreeka keelest eesti keelde ning eesti keelest vene ja seto keelde. Võisteldakse keelte kaupa, ühes keelerühmas tõlgivad kõik sama teksti ja tulemusi hindavad professionaalsetest tõlkijatest žüriid. Tõlkijate sektsiooni tõlkevõistluse eripäraks võib pidada seda, et lisaks auhinnaliste kohtade jagamisele saab arvestatav hulk töid (laias laastus pooled tõlketööd) žüriilt ka individuaalset kirjalikku tagasisidet. Lisaks toimub pärast tõlkevõistluse lõppu igale keelerühmale seminar, kus neil, kel huvi tõsisem, on võimalus koos žüriiliikme(te)ga teksti analüüsida ja ka üldisemaid tõlkeküsimusi arutada. On võistlejaid, kes on osa võtnud mitmel aastal või tõlkinud mitmest keelest (ühel korral üks võistleja koguni kõigist neljast väljapakutud keelest), on neid, kes on jõudnud auhinnalisele kohale korduvalt (täpsemaid arve vt lisa 1). Nagu kommenteeris 2018. aasta inglise žürii liige Anne Lange: „Rõõmustav oli, et päris raske võistlustöö tõi välja nii suure hulga tõlkehuvilisi. Tõlkija ametil on oma vastupandamatu võlu kõikide takistavate asjaolude kiuste.“ Ja talle sekundeeris hispaania žürii liige Ruth Sepp: „Kokkuvõttes võib lootusrikkalt nentida, et heade eeldustega noori on peale tulemas küll, jääb vaid üle soovida neile jõudu ja tahet vaeva näha ning endas tõlkija välja arendada.“

Neile viimastele ongi tõlkevõistluse jätkuüritusena välja pakutud võimalus tulla noorte tõlkijate suvekooli. Kutse saavad kõik tõlkevõistlusel osalenud, ja kui esimesel aastal oli korraldajana kõhe tunne, et kuidas huvilised ära mahuvad, siis elu on näidanud, et kõik tõlkevõistlejad siiski suvekooli ei tule ja kutse on liikunud koolide, ülikoolide ja teistegi kanalite kaudu ka laiemalt. Osalejaid on olnud igal aastal 20–30 vahel ja nelja aasta jooksul kokku on suvekoolides käinud 72 noort tõlkehuvilist. Ka suvekoolis toimub töö keelte kaupa, töökeeled on samad mis tõlkevõistlusel. Noored valmistavad ette ühe tervikliku teksti tõlke, mida seejärel koos juhendajaga seminarides analüüsitakse. Lisaks seminaridele peavad juhendajad ka loengu mõnel üldisemal tõlkimisega seotud teemal. Akadeemilise poole ja juba konkreetsema aimuse kõrval, mida tõlkimine endast kujutab, annab suvekool noortele hea võimaluse kohata teisi tõlkehuvilisi ja vahetada mõtteid tegevate tõlkijatega. Suvekooli satub päris algajate kõrval sageli ka neid, kes juba midagi tõlkinud ja avaldanud. Omast kogemusest võin öelda, et jutte tõlkeleidudest või -kadudest või näiteks sellest, mis värvi mõni täht kellegi meelest on, jätkub hiliste õhtutundideni.

Kolmandaks tegevusliiniks noorte tõlkijate koolitamisel on individuaalõppeprogramm „meister-sell“. See näeb ette, et algaja tõlkija teeb kogenud tõlkija juhendamisel „sellitöö“, milleks on raamatu tõlge, mis läheb ka avaldamisele. Sisuliselt on juhendaja tõlke toimetaja, kui aga enamasti on aega vähe nii tõlkimiseks kui ka toimetamiseks ning haruharva on inimestel aega näost näkku kohtuda ja tõlkevõimalusi põhjalikumalt läbi arutada, siis „meister-selli“ programm annab raami rahulikumale ja süvenenumale tööle. Kuna koostöö on toimunud eri kirjastustega, siis alati pole aega küll piiramatult käes, kuid enamasti on töötempo siiski mõõdukas ja paindlik vastavalt „meistri“ ja „selli“ jõudlusele. Kirjalikule mõttevahetusele lisaks on eeldatud ka kohtumised ja suulised arutelud, mis annavad hea võimaluse konkreetsete küsimuste kõrval rääkida tõlkeküsimustest üldisemalt. Noor tõlkija saab aimu, kuidas kogenum tõlkija tekstiga töötab, milliseid küsimusi esitab, kuidas neile vastuseid leiab, milliseid töövahendeid kasutab. Samuti on noorel tõlkijal võimalus heita pilk professionaalse tõlkija igapäevaellu, mille juurde käib ka koostöö kirjastusega. Täpset statistilist ülevaadet mul pole, kuid kuuldavasti on enamik „selle“ saanud samalt või ka mõnelt teiselt kirjastuselt ka järgmise tööpakkumise. Hetkel, kui käimas on „meister-selli“ programmi kolmas aasta, on oma „sellitöö“ lõpetanud 17 noort tõlkijat ja kümmekond raamatut on töös. (Lõpetatud tööde kohta vt lisa 2.) Tõlkesellide tagasisidest tuleb välja, et kõige rohkem ongi nad hinnanud seda, et tavapärase kiirustamise asemel on olnud aega mõelda ja võimalust katsetada, sest kõrval on kogenud tõlkija, kelle käest saab alati nõu ja tagasisidet. Mirjam Parve: „Üks tänuväärsemaid aspekte oli vist küll aeg, mida (vähemalt mulle) pole tihti nii heldelt antud. Nii et jõudis tõesti mõelda ja marineerida ja arutada.“ Maria Esko lisab: „Sellitöö käigus hakkasin mõistma, millist põhjalikkust ja eneseanalüüsi nõuab ilukirjanduse tõlkimine. [—] Tänu kõikidele juhendaja kommentaaridele saan edasiseks kokku panna iseenda näidete varal ja iseendale mõeldud „õpiku“, millest on mulle kindlasti edaspidiste tõlketööde puhul väga palju abi.“ „Sellide“ tagasisides korduvad motiivid on kenasti kokku võtnud Eda Ahi, kes toob oma kogemuse põhjal viies punktis esile, mis on see, mille algaja „meister-selli“ programmist kaasa saab: „Selgem arusaam ameti sisust: programm annab klaari ettekujutuse tõlkija tööst ja aitab sellil mõista, millises vormis ta sellega tulevikus tegeleda soovib („kas“ pole mingi küsimus – muidugi soovib, sest see on nii põnev). – Tõlkimiseks vajalikud põhioskused: selmet jalgratast leiutada, saab sell meistrilt praktilise materjaliga töötades kaasa väga korraliku teadmiste ja oskuste pagasi, õpib oma tööd ja selle probleemistikku mõtestama. – Pidev ja põhjalik tagasiside: programmi raames saab sell pidevalt meistri käest tagasisidet – sh seda lapsesuuga küsida, kartmata seejuures tüütuks muutuda või rumal paista, sest ettevõtmise eesmärk ongi ju õppida. – Parem nägemus toimetajatööst: niiviisi lähestikku töötades saab sell tänu meistri tavapärasest üksikasjalikumatele selgitustele aimu ka toimetajatöö telgitagustest. – Tsunftitunne, kontaktid: oma igapäevatöös vaatab tõlkija suuresti materjaliga tõtt üsna ihuüksi. Nõnda võib algajal raskete ülesannetega silmitsi seistes ajuti tekkida ahastus ja käegalöömine. Meister avab selli ees terve kontaktivõrgustiku ja näitab, kuidas kolleegide toel tõlkeprobleemidele lahendusi otsida.“

Praeguse seisuga on sponsor lubanud, et rahastus jätkub, nii on ka noorteaktsioonidele lootusrikast järge oodata.

Lisa 1

TÕLKEVÕISTLUSED

2017

Keeled: inglise, prantsuse, vene ja jaapani. Laekus 147 võistlustööd, inglise keelest 72, prantsuse keelest 40, vene keelest 26 ja jaapani keelest 9 tööd.

Prantsuse žürii koosseisus Kaia Sisask ja Heli Allik otsustas:

I koht Kaisa Kirotar, II koht Ulla Kihva, III koht Mattias Mäestu.

Inglise žürii koosseisus Krista Kaer, Doris Kareva, Märt Väljataga, Ülar Ploom otsustas:

I koht Heili Sepp, II–IV koht Liis Jälle, Silja Jürs, Hanna Marrandi.

Vene žürii koosseisus Veronika Einberg ja Aare Pilv otsustas:

I koht Kristiina Bernhardt, III kohta jagavad Anna Maria Kaarma ja Kadri Jürissaar.

Jaapani žürii koosseisus Alari Allik ja Rein Raud otsustas välja anda kolm ergutuspreemiat, mille pälvisid Henri Kopra, Madli Keerman ja Kätlin Põldma.

2018

Keeled: inglise, saksa, hispaania, ladina. Laekus 120 võistlustööd, inglise keelest 62, saksa keelest 25, hispaania keelest 23 ja ladina keelest 10 tööd.

Inglise keele žürii koosseisus Anne Lange, Kersti Unt ja Triinu Pakk otsustas:

II kohta jagavad Kaisa Kirotar ja Marianne Ots ning III kohta Martin Leis ja Anita Soovik.

Saksa keele žürii koosseisus Tiiu Relve ja Anu Saluäär otsustas:

II kohta jagavad Silva Lilleorg ja Mirjam Tiitus ning III kohta Liis Kägu ja Kätlin Põldma.

Hispaania keele žürii koosseisus Ruth Sepp ja Margus Ott otsustas:

I koht Marianne Ots, II kohta jagavad Marianne Harju ja Ann Viisileht, III kohta jagavad Kadi Konsap ja Eva-Stina Randoja ning äramärkimine Anna Linda Tomp.

Ladina keele žürii koosseisus Maria-Kristiina Lotman ja Kristi Viiding otsustas:

I koht Anni Arukask, II koht Piret Kivi, eripreemia saavad Agne Pilvisto ja Kristin Issak.

2019

Keeled: inglise, rootsi ja soome keelest eesti keelde ning eesti keelest vene ja seto keelde. Laekus 132 võistlustööd, inglise keelest 70, rootsi keelest 26, soome keelest 14, vene keelde 15 ja seto keelde 7 tööd.

Inglise keele žürii koosseisus Doris Kareva, Triin Tael ja Aet Varik otsustas:

I koht Seio Saks, II koht Reti Maria Vahtrik, III koht Henrik Habicht.

Rootsi keele žürii koosseisus Anu Saluäär ja Kadi-Riin Haasma otsustas:

I koht Brita Kaasik, II koht Madli Keerman, III koht Lagle-Marie Tamm.

Soome keele žürii koosseisus Mihkel Mõisnik ja Hille Lagerspetz otsustas:

II kohta jagavad Katrin Joala, Johanna Lisette Viskar ja Merilyn Palmiste.

Vene keele žürii koosseisus Veronika Einberg ja Igor Kotjuh otsustas:

I koht Kadri Jürissaar, II koht Anita Soovik, III koht Yaroslav Stadnichenko.

Seto keele žürii koosseisus Silvi Palm, Õie Sarv ja Rein Järvelill otsustas:

I Mariko Faster, II koht Jade Lummo, III koht Helena Kesonen.

2020

Keeled: inglise, saksa, itaalia, vanakreeka. Laekus 97 võistlustööd, inglise keelest 50, saksa keelest 38, itaalia keelest 4 ja vanakreeka keelest 5 tööd.

Inglise keele žürii koosseisus Kersti Unt, Triinu Pakk ja Aet Varik otsustas:

I koht Linda Tarto, II koht Juuli Teder, III koht Grethel Simonlatser.

Saksa keele žürii koosseisus Piret Pääsuke ja Tiiu Relve otsustas:

II koht Liis Kägu ja Madli Oras, III koht Krister Kruusmaa ja Mari Saffre, ergutusauhinnad Mirjam Kärk ja Teele Tars.

Itaalia keele žürii koosseisus Eva Kolli ja Ülar Ploom otsustas:

II koht Piret Kivi, äramärkimine Kairit Maasikas.

Vanakreeka keele žürii koosseisus Ivo Volt ja Janika Päll otsustas:

I koht Elo-Mall Toomet, II koht Agne Pilvisto ja Anni Arukask, ergutusauhind Raul Hindov.

Lisa 2

LÕPETATUD „SELLITÖÖD“

2018

Heili Sepp: Chinua Achebe, „Kõik vajub koost“, juhendaja Krista Kaer (inglise).

Maria Esko: Annie Saumont, „Aeg elada ja teisi jutte“, juhendaja Triinu Tamm (prantsuse).

Aive Mandel: Inga Gaile, „Klaas“, juhendaja Lembit Vaba (läti).

2019

Mirjam Parve: Sarah Winman, „Plekkmees“, juhendaja Ene-Reet Soovik (inglise).

Kristiina Bernhardt: Marusja Klimova, „Blondid elajad“, juhendaja Ilona Martson (vene).

Ulla Kihva: Alain Mabanckou, „Katkine klaas“, juhendaja Leena Tomasberg (prantsuse).

Jaana Peterson: Aleksandr Solženitsõn, „Lenin Petrogradis“, juhendaja Veronika Einberg (vene).

Silva Lilleorg: Josef H. Reichholf, „Liblikad“, juhendaja Piret Pääsuke (saksa).

Eda Ahi: Claudio Magris, „Teine meri“, juhendaja Eva Kolli (itaalia).

Anni Arukask, Marilyn Fridolin, Marten Teemant, Tuuli Triin Truusalu, Martin Uudevald: „Roomlaste teod“, juhendajad Kristi Viiding ja Maria-Kristiina Lotman (ladina).

Brita Kaasik: Anne Cathrine Bomann, „Agathe“, juhendaja Kadi-Riin Haasma (taani).

2020

Liisi Rünkla: Don DeLillo, „Kosmopolis“, juhendaja Anne Lange (inglise).

Marianne Ots: Mario Vargas Llosa, „Paha tüdruk“, juhendaja Ruth Sepp (hispaania).

Anti Saare artikkel “Masintõlke väljavaadetetest ilukirjanduse alal” “Tõlkija hääle” viimasest numbrist inspireeris Heigo Soomanit kommentaariks. Head lugemist!

I Anti Saar on kirjutanud suurepärase käsitluse paeluval teemal, mistõttu on lausa möödapääsmatu, et selle kohta arvamusi esitatakse. Ehkki käsitlus on, nagu öeldud, suurepärane, on sellel ka puudusi. Nimelt arvab Anti Saar, et masintõlke tulevik on kaunis, aga nii see ei ole. Kuna see tulevik üheski mõttes kaunis ei ole, ei ole ka mõtet seda peljata.

II Anti Saar teeb oma käsitluses ka tarbe- ja õigustõlkele veidi liiga või tõstab oma valdkonda selle arvelt kõrgemale, selgitades ilukirjanduse ülevust tarbetekstide labasuse foonil. Mitte et kellelegi liiga ei tohiks teha või et ilukirjanduse tõlkimine ei oleks väga väärikas ettevõtmine, aga ometi võib see anda asjast moonutatud pildi. Eks ole vist ka kultuurisemiootika standardteooria järgi nii, et ajaloolises plaanis järgnevad primaarsed modelleerivad süsteemid sekundaarsetele. Õigupoolest on primaarne modelleeriv süsteem üldse üks suur ja loogiliselt hiline abstraktsioon ja seda üksühest lingvistiliste vastavuste keelt, millelt tõukuvana ainukordset kirjandust on nähtud, ei ole iseenesliku ja lihtsana kuskil olemas. Ammugi ei ole seda juriidikas, mis on üsna kultuurne asi ja väga sügavuti kohapealses juurestikus kinni. Luua kujutelma mingist üksüheste vastavuste põhjal pingutuseta jooksvast tavatõlkest on seetõttu eksitav. See, et õigus ja õiguskeel sealhulgas on puhtad, kindlad ja ühesed, on lihtsalt unelm, mis, tõsi küll, on osati ise õigussüsteemi osa. See tähendab, et õigussüsteemisisesed ja samuti õigussüsteemide vahelised vastavused saavad olla olemas ainult tänu unelmale, et need on kuidagi üheselt olemas, aga see on praegu teine teema.

Kahe keele vahel ei ole lingvistilist vastavust, vähemalt seni, kuni need on eri keeled. Seetõttu on iga tõlge põhimõtteliselt pöördumatu. Vastavus on võimalik tinglikult ja lokaalselt, näiteks mingi seadme kasutusjuhendis, aga ainult tänu sellele, et teksti maailma hoiab koos see seade, mis on kõikide keelte jaoks ikkagi üks ja seesama ja töötab samadest nuppudest sama moodi. Ka siis nõuab tõlkimine rohkelt raha ja palju energiat. Üldse nõuab kahe keele selline vastavus, mis võimaldaks tõlke ekvivalentsust, väga suurt hulka energiat, kuni sõjalise jõuni välja. Samas iseeneslikus vastavuste süsteemis – kui selline oleks – ei tekiks kunagi mingit tähendust, sest tähendus eeldab teatavasti alati juba mingit pisikest lahknemist iseendast, seda ka õiguskeele puhul. Ja ehkki see unelm ühesusest on suur ja jõuline ja sellel on palju kaasaunistajaid, ei jõuaks õiguskeel ilma tähenduslikkuseta mitte kuhugi.

III Üldiselt on tarbekeel ja ilukirjanduse keel vastastikku sõltuvad ja isegi parasiitsed: ühte ei saaks olla teiseta. Üleminek ühelt teisele on väga palju hägusam ja läbipõimitum, kui sageli soovitakse või paista lastakse. Mingisugust tähendust ei tekki, kui pole taamal siramas ilutunnet, teisalt vajab igasugune kunstiefekt alusettekujutust tavakeelest ja selle praktika sirgjoonelisusest. Ühte innustab esteetiline ülevusenorm, teist korrektse keelekasutuse arginorm. Lõpeks on igasugune argitekst lihtsalt ilukirjanduse erijuht. Tõlkemasinad aga ei saa päriselt hakkama kummagagi. Ehkki edusamme on tehtud, siis päris veakindlat tõlkemasinat ei ole ega paista ka.  Muidugi on väga laialt levinud arvamus, et see kohe varsti siiski tuleb ja seda arvamust on siinkohal keeruline ümber lükata, kuid kindlasti saab selline tulemine olema tunduvalt probleemsem kui perioodiliste ülepaisutatud optimismilainete harjadelt näib.

Ent ikkagi on tõlkemehhanism ja -probleemid ilukirjanduskeele ja tarbekeele puhul ühesugused. Kummagi puhul ei suuda masin tulevikus muud kui imiteerida, aga see imitatsioon võib ühel hetkel olla piisav – vähemalt jupiti, st ühe jutustuse või romaani või teisalt õigusaktide või kasutusjuhendite seeria kaupa võttes. Ilukirjanduse jaoks tuleb õpetada masinat mõistma kunstiteksti kui tervikut. Seda aitaks saavutada kogu väljaantava tõlkekirjanduse kasutamine treeningmaterjalina. Tung igasugu asju arendada on arvatavasti nii suur, et küllap kõik vajalikud materjalid kokku saadakse. On täiesti ettekujutatav, et tõlkemasin teeb ära romaani ja üldsegi mitte kõige karmimate visionääride pilgu jaoks suudab masin õigepea tekitada lugejas või kogejas kõike seda ilusat, millest siin ülal räägitud – aistinguid, erksust ja võdinaid ja värinaid – ja isegi palju paremini ja täpsemalt ja oluliselt suuremates kogustes kui inimvahendaja. Sest neurotehnoloogia abiga suudab masin lugeda sinu kui lugeja ootusi ja ootamatusetaluvust mis tahes päris autorist/tõlkijast paremini. Lühidalt öeldes võib ilukirjanduse tõlkemootor ühel päeval Turingi testi ära teha. Piisab, kui sa ei tea, kas tegu on inimese või masina tõlgitud oopusega. Loed ja aistid ja kuuled sõnadetagust sosinat ega saagi kunagi teada, et mustas kastis polnud kedagi. Väidetakse ju ka teisal, et robotit saab armastada. Piisab, et sulle osatakse tekitada sulle jõukohaseid signaale.

Teisest küljest võib see illusioon korraks töötada, aga see ei saa tervikuna püsida ega olla kõikehõlmav ja valdav. Et kirjandus toob välja selle, kuidas ühe inimese individuaalne kogemus on väärt rohkem kui kõigi inimkogemuste summa, on kenasti öeldud, aga jääb veidi müstiliseks. Küsimus on selles, et miks me ei taha masina tõlgitud Prousti lugeda? Mis on see, mis teeb Proustist ja Prousti tõlkest Prousti? Seda ei ole väga lihtne öelda, aga võime otsida paralleele. Veidi sama asi tundub olevat see, miks inimesed otsivad autentset Roquefort’i juustu, mitte mingit keskpärast, nimetut, suures tehases masstoodanguna valminud ersatsi. Samas tuleb teinekord tunnistada, et ega tegelikult suurt vahet ei ole. Tagantjärele võib muidugi objektiivseid eristavaid kriteeriume leida küll ja küll, kuid kvaliteet tasapisi ühtlustub ja pimetestis võime hätta jääda (liiatigi pakub meile tänapäeval masstoodangut ja ehedat pärisasja enamasti üks ja sama tootja, võibolla eri nimede all). Näib niisiis, et peamine põhjus, miks me ei taha masintõlgitud Prousti, on see, et kardame, et jääme sel viisil millestki eriti magusast ilma. Juba enne lugema asumist ei tekki hetkekski sellist tunnet, et kadunud aega oleks ülepea võimalikki leida. Seega jääb üle tõdeda, et peamiseks tõkkeks on meie enese eelsoodumus. Me ei taha lugeda masintõlgitud Prousti, sest usume suure kirjanduse institutsiooni, mille suurte esindajate reas Proust lösutab. See institutsioon aga elab eelkõige meis endis. Masintoodangut nautides ei pruugiks me ju üldse jääda pidama Proustile, sest masina jaoks ei tähenda see nimi midagi  – me võiksime niisama mingit igatpidi nauditavat (ja võibolla isegi personaalselt meile disainitud) juhuslikku masinloomet endale sisse lasta. Aga me usume geniaalsusesse. Me vajame inimlikule ülevusele mingit laadi inimlikku vahendajat, aga uskumatul kombel ei ole see inimlikkus seotud mitte tundmuste ja protsessuaalsuse ega mõnu ega valuga – ega, Heraklese nimel, maailmas olemisega, neid kõike võib masin vähemalt põhimõtteliselt auditooriumi jaoks imiteerida (või isegi inimesi ületada), vaid hoopis usuga institutsiooni – suurde ja olulisse kirjandusse. Ilma ettekujutuseta inimlikkuse suurusest – suurest inimloojast – ei teaks me lõpuks ju ülepea, mis on nauditav ja mis mitte. Esteetiline kõdi, mida saame mugavalt peale ja maha keerata justkui audioseadme volüüminupust, ei suudaks kedagi pikalt köita, isegi kui kirjanduse suureks kirjutajad on oma saavutusteni jõudnud just seda sama volüüminuppu käsikaudu kruttides (või äkki suudab?).

Kuid täpselt seesama piir tuleb ette ka tarbetõlkes – ehkki teise koha peal ja mitte nii ilmsena. Väga laialt usutakse, et tarbekeeles ja eriti õiguskeeles või üldse õiguses sellist “geniaalset” tõlgendamist olla ei tohiks. Me tahaks hoopis uskuda, et tekstide vahel valitseb mingi tõsikindel vastavus, nagu ülal ka viidatud. Ometi ei saa see vastavus tekkida iseenesest. Suure energiakulu kõrval on ka asjalikus tõlkes vaja, et kuskilt serva tagant jääks inimese häbelik nägu paistma. Vaja inimest, vähemalt nagu maskotti, kes seda tõlget esindaks ja kehastaks. Muidu me varsti ei usu enam neid institutsioone. Veel enam, kui poleks inimest, ei teaks tõlkeseade omast peast, milline tõlge üldse on korrektne ja akuraatne, mis vastaks tõlkes millele ja miks, sama moodi kui ilma inimeseta ei selgu, mis on öelda ilus ja mis nõme. Siin ei piisa tarbija rahulolust, vaja on kedagi, kas saab aru, mida masin teeb. Selles mõttes erineb tähendusvalda trügiv masin muudest seadmetest, mis lihtsalt mingeid suuri koguseid teise kohta tõstavad või kvalitatiivselt muundavad.

IV Minu point on lühidalt selles, et inimest ei määra esmajoones tunded ja aistingud ja maailmasolemise mõnu – seda kõike on inimesele vaja, ent see kõik on tehislikult reprodutseeritav. Vähemalt nii paljud usuvad, ja kui see nii ei ole, siis ei ole selge, kuidas on. Selge on ent see, et inimese moodustamiseks on kindlasti vaja ka usku institutsioonide võimalikkusesse ja püsivusse, olgu selleks siis kirjandus või kohus. Tekstide puhul on see oluline; mõnel puhul ka juustu puhul. Just institutsioon on see, mida inimesed üksteisele etendavad ja mis võimaldab neil vanal viisil, st enese jaoks tähenduslikena edasi kesta. Ja tõlkimine on institutsioon par excellence – tõlkides peame eeldama sihtkeele, sihtkeelse auditooriumi, sihtkeele normi, sihtkeele ajaloo  – terve pulbitseva institutsionaalse puntra olemasolu. Lõpuni ei saa masin asendada tõlkimist kummagi eespool nimetatud institutsiooni – kirjanduse ega kohtu jaoks. Sest ilma inimesest tõlkijateta ei oleks üldse teada, milline on õige tarbetõlge – seadus oleks mittemiski – ja ilma inimeseta ei ole kirjandusel mõtet. Illusoorselt ja tükati saab seda arvatavasti teha mõlema puhul. 

Seega võib uskuda, et alles jäävad mõlemad tõlkijatüübid: isikustav ja üldistav inimene. Tõlkimine hakkab käima üheskoos masinatega – on võimatu arvata, et ilukirjanduse tõlkimisel (või produtseerimisel) masinatest täielikult mööda minnakse. Võimalik, et tulevikus saame igaüks tõlkida endale erisuguste filtritega mängides soovitud tekste suures koguses või midagi sellist. Suur oht on muidugi hoopis selles, et kõvemad hargmaised tegijad – ütleme otse välja tulevane Google Publishing (kui seda juba ei ole) – püüavad avaldada kirjandust korraga kõigis keeltes, umbes nagu tehakse eurotekstidega praegu, nii et ei olegi eriti aru saada, mis keeles see on kirjutatud. Kindlasti ei meeldi see kõigile, ei sobi võrdselt hästi kõikide tekstidega ja kõik ei ole nõus, et nende loominguga nii tehakse. Võimalik, et sellise süsteemi jaoks tuleb autoril ise seadmele poolele maale vastu minna. Aga mõned lähevad sellega kaasa ja saavad ilmselt üsna suure ja teenimatu tuule tiibadesse. Palju ikka on neid, kes loobuks väga lihtsalt mängimast mõttega, et tema looming avaldatakse ühe pauguga ülemaailmsele auditooriumile? Paljude tekstide puhul ei pruugi objektiivselt võttes väga suurt vahet olla. Aga sinna kõrvale jääb loodetavasti ja ikkagi alles ka inimeste tõlgitud tekst, mis ilmselt muutub veidi rohkem kultusobjektiks, umbes nagu saviplaatidel muusika.

Samamoodi on tarbetõlke mootorite jaoks vaja, et neil oleks kõrval keegi, kes vastutab, kes neid esindab, kes suudab öelda, milline on hea või sobilik tõlge ja milline mitte jne. Masinate kasutuseletulek keelevallas nõuaks Eesti Keele Instituudi kümne- kui mitte sajakordistamist. Parem variant on aga see, kui ühe keskse suurasutuse asemele tuleks suur keeleastutiste võrgustik koos kõigi büroode ja tõlkijate, toimetajate, korrektorite ja tsensoritega, kes kõik miskitpidi üksteisele alluks või siis jälle ei alluks. Ilma selleta ei oleks eesti keelel ilmselt lootust (ega ka varsti selle järele vajadust). Aga arvatakse, et inimesi hakkabki paljudes valdkondades üle jääma, nii et neid saab keelehooldesse suunata.

Selle kõige kõrvale võib ennast sisse sättida aga ka üleüldisem masinlikustumine. Tõepoolest, üldse ei ole välistatud hoopis esimese põlvkonna tõlkemootorite võidukäik tähistatavaplaani jätkuva formaliseerumise lõõmas. Ühesõnaga teatavat osa oma tekstist hakkame kodeerima kahekordselt – lisaks tavakeelele (sealhulgas kunstikeelele) ka puhtalt semantilise metakeelekoodiga. Väga suur osa asjadest, millest me räägime, on juba ise nagunii otsapidi masinad. Võibolla see olekski tore. Aga see süsteem vajaks igal juhul veel eriti suurt energiat, et minu masin haakuks sinu masinaga, nii et ei tea, kuidas sellega läheb. Seniks aga rohkem klemme kõigile!

Tõlkija hääle VIII numbri esitlus

Tõlkija hääle VIII numbri esitlus toimub Hieronymuse päeva pidustuste raames 30.09 Tartu Ülikooli kunstimuuseumis (Tartu, Ülikooli 18):

  • 15.00 aktuse avamine
  • 15.15 Carolina Pihelgas ja Neeme Näripä Sappho luule tõlkimisest
  • 15.50 Lembe ja Edvin Hiedeli nimelise toimetajaauhinna ja August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna üleandmine
  • 17.00 Tõlkija hääl 8. numbri esitlus
  • Seltskondlik meelelahutus ja suupisted

Korraldavad: Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon ja Eesti Keeletoimetajate Liit
Toetavad: Eesti Kultuurkapital, SA Kultuurileht,  Eesti Keeletoimetajate Liit