Rubriigiarhiiv: kommentaar

Anti Saare artikkel “Masintõlke väljavaadetetest ilukirjanduse alal” “Tõlkija hääle” viimasest numbrist inspireeris Heigo Soomanit kommentaariks. Head lugemist!

I Anti Saar on kirjutanud suurepärase käsitluse paeluval teemal, mistõttu on lausa möödapääsmatu, et selle kohta arvamusi esitatakse. Ehkki käsitlus on, nagu öeldud, suurepärane, on sellel ka puudusi. Nimelt arvab Anti Saar, et masintõlke tulevik on kaunis, aga nii see ei ole. Kuna see tulevik üheski mõttes kaunis ei ole, ei ole ka mõtet seda peljata.

II Anti Saar teeb oma käsitluses ka tarbe- ja õigustõlkele veidi liiga või tõstab oma valdkonda selle arvelt kõrgemale, selgitades ilukirjanduse ülevust tarbetekstide labasuse foonil. Mitte et kellelegi liiga ei tohiks teha või et ilukirjanduse tõlkimine ei oleks väga väärikas ettevõtmine, aga ometi võib see anda asjast moonutatud pildi. Eks ole vist ka kultuurisemiootika standardteooria järgi nii, et ajaloolises plaanis järgnevad primaarsed modelleerivad süsteemid sekundaarsetele. Õigupoolest on primaarne modelleeriv süsteem üldse üks suur ja loogiliselt hiline abstraktsioon ja seda üksühest lingvistiliste vastavuste keelt, millelt tõukuvana ainukordset kirjandust on nähtud, ei ole iseenesliku ja lihtsana kuskil olemas. Ammugi ei ole seda juriidikas, mis on üsna kultuurne asi ja väga sügavuti kohapealses juurestikus kinni. Luua kujutelma mingist üksüheste vastavuste põhjal pingutuseta jooksvast tavatõlkest on seetõttu eksitav. See, et õigus ja õiguskeel sealhulgas on puhtad, kindlad ja ühesed, on lihtsalt unelm, mis, tõsi küll, on osati ise õigussüsteemi osa. See tähendab, et õigussüsteemisisesed ja samuti õigussüsteemide vahelised vastavused saavad olla olemas ainult tänu unelmale, et need on kuidagi üheselt olemas, aga see on praegu teine teema.

Kahe keele vahel ei ole lingvistilist vastavust, vähemalt seni, kuni need on eri keeled. Seetõttu on iga tõlge põhimõtteliselt pöördumatu. Vastavus on võimalik tinglikult ja lokaalselt, näiteks mingi seadme kasutusjuhendis, aga ainult tänu sellele, et teksti maailma hoiab koos see seade, mis on kõikide keelte jaoks ikkagi üks ja seesama ja töötab samadest nuppudest sama moodi. Ka siis nõuab tõlkimine rohkelt raha ja palju energiat. Üldse nõuab kahe keele selline vastavus, mis võimaldaks tõlke ekvivalentsust, väga suurt hulka energiat, kuni sõjalise jõuni välja. Samas iseeneslikus vastavuste süsteemis – kui selline oleks – ei tekiks kunagi mingit tähendust, sest tähendus eeldab teatavasti alati juba mingit pisikest lahknemist iseendast, seda ka õiguskeele puhul. Ja ehkki see unelm ühesusest on suur ja jõuline ja sellel on palju kaasaunistajaid, ei jõuaks õiguskeel ilma tähenduslikkuseta mitte kuhugi.

III Üldiselt on tarbekeel ja ilukirjanduse keel vastastikku sõltuvad ja isegi parasiitsed: ühte ei saaks olla teiseta. Üleminek ühelt teisele on väga palju hägusam ja läbipõimitum, kui sageli soovitakse või paista lastakse. Mingisugust tähendust ei tekki, kui pole taamal siramas ilutunnet, teisalt vajab igasugune kunstiefekt alusettekujutust tavakeelest ja selle praktika sirgjoonelisusest. Ühte innustab esteetiline ülevusenorm, teist korrektse keelekasutuse arginorm. Lõpeks on igasugune argitekst lihtsalt ilukirjanduse erijuht. Tõlkemasinad aga ei saa päriselt hakkama kummagagi. Ehkki edusamme on tehtud, siis päris veakindlat tõlkemasinat ei ole ega paista ka.  Muidugi on väga laialt levinud arvamus, et see kohe varsti siiski tuleb ja seda arvamust on siinkohal keeruline ümber lükata, kuid kindlasti saab selline tulemine olema tunduvalt probleemsem kui perioodiliste ülepaisutatud optimismilainete harjadelt näib.

Ent ikkagi on tõlkemehhanism ja -probleemid ilukirjanduskeele ja tarbekeele puhul ühesugused. Kummagi puhul ei suuda masin tulevikus muud kui imiteerida, aga see imitatsioon võib ühel hetkel olla piisav – vähemalt jupiti, st ühe jutustuse või romaani või teisalt õigusaktide või kasutusjuhendite seeria kaupa võttes. Ilukirjanduse jaoks tuleb õpetada masinat mõistma kunstiteksti kui tervikut. Seda aitaks saavutada kogu väljaantava tõlkekirjanduse kasutamine treeningmaterjalina. Tung igasugu asju arendada on arvatavasti nii suur, et küllap kõik vajalikud materjalid kokku saadakse. On täiesti ettekujutatav, et tõlkemasin teeb ära romaani ja üldsegi mitte kõige karmimate visionääride pilgu jaoks suudab masin õigepea tekitada lugejas või kogejas kõike seda ilusat, millest siin ülal räägitud – aistinguid, erksust ja võdinaid ja värinaid – ja isegi palju paremini ja täpsemalt ja oluliselt suuremates kogustes kui inimvahendaja. Sest neurotehnoloogia abiga suudab masin lugeda sinu kui lugeja ootusi ja ootamatusetaluvust mis tahes päris autorist/tõlkijast paremini. Lühidalt öeldes võib ilukirjanduse tõlkemootor ühel päeval Turingi testi ära teha. Piisab, kui sa ei tea, kas tegu on inimese või masina tõlgitud oopusega. Loed ja aistid ja kuuled sõnadetagust sosinat ega saagi kunagi teada, et mustas kastis polnud kedagi. Väidetakse ju ka teisal, et robotit saab armastada. Piisab, et sulle osatakse tekitada sulle jõukohaseid signaale.

Teisest küljest võib see illusioon korraks töötada, aga see ei saa tervikuna püsida ega olla kõikehõlmav ja valdav. Et kirjandus toob välja selle, kuidas ühe inimese individuaalne kogemus on väärt rohkem kui kõigi inimkogemuste summa, on kenasti öeldud, aga jääb veidi müstiliseks. Küsimus on selles, et miks me ei taha masina tõlgitud Prousti lugeda? Mis on see, mis teeb Proustist ja Prousti tõlkest Prousti? Seda ei ole väga lihtne öelda, aga võime otsida paralleele. Veidi sama asi tundub olevat see, miks inimesed otsivad autentset Roquefort’i juustu, mitte mingit keskpärast, nimetut, suures tehases masstoodanguna valminud ersatsi. Samas tuleb teinekord tunnistada, et ega tegelikult suurt vahet ei ole. Tagantjärele võib muidugi objektiivseid eristavaid kriteeriume leida küll ja küll, kuid kvaliteet tasapisi ühtlustub ja pimetestis võime hätta jääda (liiatigi pakub meile tänapäeval masstoodangut ja ehedat pärisasja enamasti üks ja sama tootja, võibolla eri nimede all). Näib niisiis, et peamine põhjus, miks me ei taha masintõlgitud Prousti, on see, et kardame, et jääme sel viisil millestki eriti magusast ilma. Juba enne lugema asumist ei tekki hetkekski sellist tunnet, et kadunud aega oleks ülepea võimalikki leida. Seega jääb üle tõdeda, et peamiseks tõkkeks on meie enese eelsoodumus. Me ei taha lugeda masintõlgitud Prousti, sest usume suure kirjanduse institutsiooni, mille suurte esindajate reas Proust lösutab. See institutsioon aga elab eelkõige meis endis. Masintoodangut nautides ei pruugiks me ju üldse jääda pidama Proustile, sest masina jaoks ei tähenda see nimi midagi  – me võiksime niisama mingit igatpidi nauditavat (ja võibolla isegi personaalselt meile disainitud) juhuslikku masinloomet endale sisse lasta. Aga me usume geniaalsusesse. Me vajame inimlikule ülevusele mingit laadi inimlikku vahendajat, aga uskumatul kombel ei ole see inimlikkus seotud mitte tundmuste ja protsessuaalsuse ega mõnu ega valuga – ega, Heraklese nimel, maailmas olemisega, neid kõike võib masin vähemalt põhimõtteliselt auditooriumi jaoks imiteerida (või isegi inimesi ületada), vaid hoopis usuga institutsiooni – suurde ja olulisse kirjandusse. Ilma ettekujutuseta inimlikkuse suurusest – suurest inimloojast – ei teaks me lõpuks ju ülepea, mis on nauditav ja mis mitte. Esteetiline kõdi, mida saame mugavalt peale ja maha keerata justkui audioseadme volüüminupust, ei suudaks kedagi pikalt köita, isegi kui kirjanduse suureks kirjutajad on oma saavutusteni jõudnud just seda sama volüüminuppu käsikaudu kruttides (või äkki suudab?).

Kuid täpselt seesama piir tuleb ette ka tarbetõlkes – ehkki teise koha peal ja mitte nii ilmsena. Väga laialt usutakse, et tarbekeeles ja eriti õiguskeeles või üldse õiguses sellist “geniaalset” tõlgendamist olla ei tohiks. Me tahaks hoopis uskuda, et tekstide vahel valitseb mingi tõsikindel vastavus, nagu ülal ka viidatud. Ometi ei saa see vastavus tekkida iseenesest. Suure energiakulu kõrval on ka asjalikus tõlkes vaja, et kuskilt serva tagant jääks inimese häbelik nägu paistma. Vaja inimest, vähemalt nagu maskotti, kes seda tõlget esindaks ja kehastaks. Muidu me varsti ei usu enam neid institutsioone. Veel enam, kui poleks inimest, ei teaks tõlkeseade omast peast, milline tõlge üldse on korrektne ja akuraatne, mis vastaks tõlkes millele ja miks, sama moodi kui ilma inimeseta ei selgu, mis on öelda ilus ja mis nõme. Siin ei piisa tarbija rahulolust, vaja on kedagi, kas saab aru, mida masin teeb. Selles mõttes erineb tähendusvalda trügiv masin muudest seadmetest, mis lihtsalt mingeid suuri koguseid teise kohta tõstavad või kvalitatiivselt muundavad.

IV Minu point on lühidalt selles, et inimest ei määra esmajoones tunded ja aistingud ja maailmasolemise mõnu – seda kõike on inimesele vaja, ent see kõik on tehislikult reprodutseeritav. Vähemalt nii paljud usuvad, ja kui see nii ei ole, siis ei ole selge, kuidas on. Selge on ent see, et inimese moodustamiseks on kindlasti vaja ka usku institutsioonide võimalikkusesse ja püsivusse, olgu selleks siis kirjandus või kohus. Tekstide puhul on see oluline; mõnel puhul ka juustu puhul. Just institutsioon on see, mida inimesed üksteisele etendavad ja mis võimaldab neil vanal viisil, st enese jaoks tähenduslikena edasi kesta. Ja tõlkimine on institutsioon par excellence – tõlkides peame eeldama sihtkeele, sihtkeelse auditooriumi, sihtkeele normi, sihtkeele ajaloo  – terve pulbitseva institutsionaalse puntra olemasolu. Lõpuni ei saa masin asendada tõlkimist kummagi eespool nimetatud institutsiooni – kirjanduse ega kohtu jaoks. Sest ilma inimesest tõlkijateta ei oleks üldse teada, milline on õige tarbetõlge – seadus oleks mittemiski – ja ilma inimeseta ei ole kirjandusel mõtet. Illusoorselt ja tükati saab seda arvatavasti teha mõlema puhul. 

Seega võib uskuda, et alles jäävad mõlemad tõlkijatüübid: isikustav ja üldistav inimene. Tõlkimine hakkab käima üheskoos masinatega – on võimatu arvata, et ilukirjanduse tõlkimisel (või produtseerimisel) masinatest täielikult mööda minnakse. Võimalik, et tulevikus saame igaüks tõlkida endale erisuguste filtritega mängides soovitud tekste suures koguses või midagi sellist. Suur oht on muidugi hoopis selles, et kõvemad hargmaised tegijad – ütleme otse välja tulevane Google Publishing (kui seda juba ei ole) – püüavad avaldada kirjandust korraga kõigis keeltes, umbes nagu tehakse eurotekstidega praegu, nii et ei olegi eriti aru saada, mis keeles see on kirjutatud. Kindlasti ei meeldi see kõigile, ei sobi võrdselt hästi kõikide tekstidega ja kõik ei ole nõus, et nende loominguga nii tehakse. Võimalik, et sellise süsteemi jaoks tuleb autoril ise seadmele poolele maale vastu minna. Aga mõned lähevad sellega kaasa ja saavad ilmselt üsna suure ja teenimatu tuule tiibadesse. Palju ikka on neid, kes loobuks väga lihtsalt mängimast mõttega, et tema looming avaldatakse ühe pauguga ülemaailmsele auditooriumile? Paljude tekstide puhul ei pruugi objektiivselt võttes väga suurt vahet olla. Aga sinna kõrvale jääb loodetavasti ja ikkagi alles ka inimeste tõlgitud tekst, mis ilmselt muutub veidi rohkem kultusobjektiks, umbes nagu saviplaatidel muusika.

Samamoodi on tarbetõlke mootorite jaoks vaja, et neil oleks kõrval keegi, kes vastutab, kes neid esindab, kes suudab öelda, milline on hea või sobilik tõlge ja milline mitte jne. Masinate kasutuseletulek keelevallas nõuaks Eesti Keele Instituudi kümne- kui mitte sajakordistamist. Parem variant on aga see, kui ühe keskse suurasutuse asemele tuleks suur keeleastutiste võrgustik koos kõigi büroode ja tõlkijate, toimetajate, korrektorite ja tsensoritega, kes kõik miskitpidi üksteisele alluks või siis jälle ei alluks. Ilma selleta ei oleks eesti keelel ilmselt lootust (ega ka varsti selle järele vajadust). Aga arvatakse, et inimesi hakkabki paljudes valdkondades üle jääma, nii et neid saab keelehooldesse suunata.

Selle kõige kõrvale võib ennast sisse sättida aga ka üleüldisem masinlikustumine. Tõepoolest, üldse ei ole välistatud hoopis esimese põlvkonna tõlkemootorite võidukäik tähistatavaplaani jätkuva formaliseerumise lõõmas. Ühesõnaga teatavat osa oma tekstist hakkame kodeerima kahekordselt – lisaks tavakeelele (sealhulgas kunstikeelele) ka puhtalt semantilise metakeelekoodiga. Väga suur osa asjadest, millest me räägime, on juba ise nagunii otsapidi masinad. Võibolla see olekski tore. Aga see süsteem vajaks igal juhul veel eriti suurt energiat, et minu masin haakuks sinu masinaga, nii et ei tea, kuidas sellega läheb. Seniks aga rohkem klemme kõigile!