Minu ülikoolikaaslane, eesti filoloog, tegi endale juhiloa kuldses keskeas,
olles enne aastaid sõitnud Tartusse oma filoloogitööle kas rongiga või kõrvalistmel.
Elevus uuest litsentseeritud oskusest oli, aga suurem oli elamus
tsiklimehest teooria- ja sõiduõpetajast, tema tsenseerimata, söakast, ei iial
udusest ega labasest eesti keelest, nii heast, et „seal poleks toimetada midagi“.
Keelegeeniustega, kes pole midagi kuulnud inessiivist või illatiivist, ei
vali teadlikult kas umbisikulise tegumoe või passiivi vahel, ei mõtle, enne
kui ütlevad, kas kasutada määratud või määramata objekti, aga ütlevad
vahel „ostsin jäätise“, vahel „ostsin jäätist“, on kohtunud iga tõlkija. Henno
Rajandit rabas 1988. aastal teistmoodi tsiklimees, Bruno Saul, ENSV Ministrite
Nõukogu esimees. „Olen vaadanud teda lingvisti pilguga,“ ütles
Rajandi 1988. aastal, „ta on täiesti fantastiline! Ilmne süntaktiline geenius!
Kuidas ta sukeldub kõrvallausetesse – esimese, teise, kolmanda astme kõrvallause;
kaob juba silmist, mõtled – nüüd ta upub. Aga ei! Täiesti ootamatust
kohast, sinu selja tagant, kerkib ta vupsti! jälle pinnale, veab kogu
perioodi välja.“ (1)

Milleks siis keele kõrvale tema teadused, kui kunst sünnib nendetagi?
Ehk meie teemale lähemale tulles: milleks tõlkijale tõlketeadus, kui tõlkima
õpib tõlkides ja toimetades? Võib-olla tõesti esmalt tunniplaanide ja õppekavade
adekvaatsuse pärast, vähemalt nii näikse et arvas Ott Ojamaa, kes,
tähistades 1963. aastal Balzaci 15-köitelise eestikeelse valikkogu ilmumist,
kirjutas: tuleb „luua meil seni veel täiesti olematu teadusharu – tõlketeooria“
(2) ja asuda tõlkijaid selle järgi koolitama.

Erikursuse mahus oli tõlkimist Tartu Ülikoolis iseenesest õpetatud. Karl
Abenil (1896–1976), läti kirjanduse tõlkijal ja keeleteadlasel, olid viiekümnendatel
aastatel tõlketeooria ja -praktika loengud, 1953. aasta neljanda
kursuse eesti filoloogide loengud on Kirjandusmuuseumis (3) sõna-sõnalt ka
kirjas. 1956. aastal oli Abenil kavas ka tõlketeemalise dissertatsiooni kirjutamine,
mis kandnuks pealkirja „Leksikaalseid, grammatilisi ja stiililisi
põhiküsimusi tõlkimisel vene keelest eesti keelde (Lev Tolstoi tööde tõlgete
põhjal)“, millest on valmis kirjutatud adekvaatse tõlke mõiste kujunemine
tõlketeoorias alates Fjodor Batjuškovi, Nikolai Gumiljovi ja Kornei
Tšukovski 1920. aasta „Kunstilise tõlke põhimõtetest“ („Принципы
художественного перевода“) kuni Andrei Fjodorovi 1953. aasta monograafiani
„Sissejuhatus tõlketeooriasse“ („Введение в теорию перевода“). (4)
See olnuks Abenil teine kandidaadiväitekiri: 1947 oli ta kaitsnud töö „Eesti
ja liivi laene läti sõnavaras“. Ent kuuekümnendateks oli läti keele õpetamine
ülikoolis peatatud, Aben oma teist kandidaaditööd lõpuni ei kirjutanud. Ta
pensioneerus, sai 1976 ENSV teenelise kultuuritegelase aunimetuse – esimene
riiklik tunnustus, kus teenete hulka on arvatud tõlkimine –, ja 1976.
aastal Karl Aben ka suri.

Kuuekümnendatel üritas Ott Ojamaa ise tõlkeprogrammi ülikooli sisse
viia. Kirjandusmuuseumis, Ojamaa fondis (5), on kirjas ka kursuse kava,
kaksteist plokki, alustades tõlketeooria kohast filoloogiateaduste süsteemis,
lõpetades ortograafiliste ja foneetiliste probleemidega tõlkimisel. Kava jäi
aga kavaks, programmist asja ei saanud, pidi piirduma erikursusega; ei ülikoolil
ega üliõpilastel olnud keeleõpingute kõrval jõudu enamaks. Töökohta
ei osanuks niisuguse programmi läbinule suunamiskomisjon ei anda ega
vastne studioosus ise ka ette kujutada.

Ent Ojamaa paleus, et tõlkekirjandus saaks tõstetud teiste kirjandusliikidega
samale pulgale, et sel oleks oma teadus, nagu on keelel ja kirjandusel
ja ajalool, jääb teda literaaditegevuses saatma. 1975. aastal, kui tähistati
eestikeelse raamatu 450. aastapäeva, ilmus Valguse kirjastuses raamatuaasta
logoga Uno Liivaku ja Henno Meriste „Kuidas seda tõlkida. Järeltormatusest
eestinduseni“. Ojamaa nimetab ilmunut „pöördeliseks sündmuseks“
Eesti raamatu 450-aastases ajaloos, mis tõi eesti keelde sõna „tõlketeadus“.
„Piltlikult öeldes on ühe igandliku ignorantsikantsi peale võidukas tormijooks
tehtud, XX sajandi kolmanda veerandi hakul on eesti keeles tõlkimise
põhialused kirja pandud ja rahvale välja jagatud. [—] teistel rahvastel pandi need tarkused kirja juba sajandeid tagasi (sakslastel Luther, prantslastel
Dolet, mõlemad 1540. a., Venemaal Tredjakovski XVIII sajandil).
Meil märksa paremini ning põhjalikumalt [—], pealegi 10 000 eksemplaris.“
(6) ENE kaastöölisena lisab Ojamaa uue märksõna kohe ka entsüklopeedia
VIII köitesse „tink-yver“, mis ilmub 1976: „tõlketeooria, t õ l k e t e a –
d u s, tõlkimise seaduspärasusi uuriv ning üldistav filoloogia haru”, jne.

Jälle on raamatuaasta. Selle eelõhtul, 2024, ilmus Tartu Ülikooli Kirjastuses
Tanel Perni tõlgitud Peeter Toropi „Totaaltõlge“, Toropi 1995. aastal
Helsingi Ülikoolis kaitstud doktoritöö, mis viib kokku raudse eesriidega
lahutatud tõlkemõtte Euroopa ida- ja lääneosas, annab tõlkimisele lingvistilise
koodivahetuse asemel kultuurilise tähendusloome sisu. Vaatasin tõlke
registrist – Ott Ojamaa nime seal pole ega saakski olla, Ojamaa ei olnud
tõlketeadlane, kraaditöös on omad formaadinõuded. Sestap ehk ei ole „Tõlkija
hääl“ ka koht, kus monograafiast pikemat juttu teha: seda teeb küllap
Keel ja Kirjandus, teevad semiootikud oma väljaannetes. Ent tõlkijaid kutsuksin
ma küll üles tervitama teooriat, koos Ojamaaga, seda enam et Toropi
desiderata, kui tema hakkas tõlkimisest väljaspool akadeemiat kirjutama,
oli näha eesti kultuuriloos rohkem tõlkijaid (mitte tõlketeadust, nagu
oodanuks Ojamaa). Intervjueerides 1981. aastal Rein Seppa, ütleb Torop:
„Enamasti jääb tõlkija individuaalsus esile tõstmata, see asendatakse üldise
jutuga teose ja autori väärtusest või lihtsalt teose kommenteerimisega.
Tulemuseks on tõlkija kui loovisiksuse kadumine kirjanduskultuurist.“ (7)
Kuniks akadeemiline angažeeritus seda veel võimaldas, kirjutas Torop tõlkijaportreed
Arvi Siiast, August Sangast, Betti Alverist, Kalju Kangurist,
Friedebert Tuglasest, mis on kõik arvatud ka tema „Eesti mõtteloo“ kogumikku
„Kultuurimärgid“. Akadeemia ja tõlkijate suhe on tihti õnnetu lõpuga
lugu, ent kui nukrus veenab, on kosutav tähele panna mõlemat: tõlkijat,
kes tõlgib, ja teadlast, kes teda märkab.

Viited:

1 Henno Rajandi. Eraviisilised kõnelused 28. vandemjääril (koos Joel Sangaga).
Rmt-s Tõlkija teekond. Eesti mõttelugu 48. Tartu: Ilmamaa, 2002, lk 189.
2 Ott Ojamaa. Tõlkekriitikast ja päriskriitikast Balzaci aspektis.
Rmt-s Armastus seaduslikus abielus. Eesti mõttelugu 92. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 42.
3 KM EKLA f 259, m 14: 2.
4 KM EKLA f 259, m 14: 1.
5 KM EKLA f 374, m 63: 1, leht 219.
6 Ott Ojamaa. Järeltormatus. Kuidas seda võtta? Sirp ja Vasar, 1975, 17. oktoober, lk 4.
7 Peeter Torop. Rein Sepp. Tõlkimise teooriast ja praktikast.
Sirp ja Vasar, 1981, 16. jaanuar, lk 7.