Minu ülikoolikaaslane, eesti filoloog, tegi endale juhiloa kuldses keskeas,
olles enne aastaid sõitnud Tartusse oma filoloogitööle kas rongiga või kõrvalistmel.
Elevus uuest litsentseeritud oskusest oli, aga suurem oli elamus tsiklimehest teooria- ja sõiduõpetajast, tema tsenseerimata, söakast, ei iial udusest ega labasest eesti keelest, nii heast, et „seal poleks toimetada midagi“. Keelegeeniustega, kes pole midagi kuulnud inessiivist või illatiivist, ei vali teadlikult kas umbisikulise tegumoe või passiivi vahel, ei mõtle, enne kui ütlevad, kas kasutada määratud või määramata objekti, aga ütlevad vahel „ostsin jäätise“, vahel „ostsin jäätist“, on kohtunud iga tõlkija. Henno Rajandit rabas 1988. aastal teistmoodi tsiklimees, Bruno Saul, ENSV Ministrite Nõukogu esimees. „Olen vaadanud teda lingvisti pilguga,“ ütles Rajandi 1988. aastal, „ta on täiesti fantastiline! Ilmne süntaktiline geenius! Kuidas ta sukeldub kõrvallausetesse – esimese, teise, kolmanda astme kõrvallause; kaob juba silmist, mõtled – nüüd ta upub. Aga ei! Täiesti ootamatust kohast, sinu selja tagant, kerkib ta vupsti! jälle pinnale, veab kogu perioodi välja.“ (1)
Milleks siis keele kõrvale tema teadused, kui kunst sünnib nendetagi? Ehk meie teemale lähemale tulles: milleks tõlkijale tõlketeadus, kui tõlkima õpib tõlkides ja toimetades? Võib-olla tõesti esmalt tunniplaanide ja õppekavade adekvaatsuse pärast, vähemalt nii näikse et arvas Ott Ojamaa, kes, tähistades 1963. aastal Balzaci 15-köitelise eestikeelse valikkogu ilmumist, kirjutas: tuleb „luua meil seni veel täiesti olematu teadusharu – tõlketeooria“ (2) ja asuda tõlkijaid selle järgi koolitama.
Erikursuse mahus oli tõlkimist Tartu Ülikoolis iseenesest õpetatud. Karl Abenil (1896–1976), läti kirjanduse tõlkijal ja keeleteadlasel, olid viiekümnendatel aastatel tõlketeooria ja -praktika loengud, 1953. aasta neljanda kursuse eesti filoloogide loengud on Kirjandusmuuseumis (3) sõna-sõnalt ka kirjas. 1956. aastal oli Abenil kavas ka tõlketeemalise dissertatsiooni kirjutamine, mis kandnuks pealkirja „Leksikaalseid, grammatilisi ja stiililisi põhiküsimusi tõlkimisel vene keelest eesti keelde (Lev Tolstoi tööde tõlgete põhjal)“, millest on valmis kirjutatud adekvaatse tõlke mõiste kujunemine tõlketeoorias alates Fjodor Batjuškovi, Nikolai Gumiljovi ja Kornei Tšukovski 1920. aasta „Kunstilise tõlke põhimõtetest“ („Принципы художественного перевода“) kuni Andrei Fjodorovi 1953. aasta monograafiani „Sissejuhatus tõlketeooriasse“ („Введение в теорию перевода“). (4) See olnuks Abenil teine kandidaadiväitekiri: 1947 oli ta kaitsnud töö „Eesti ja liivi laene läti sõnavaras“. Ent kuuekümnendateks oli läti keele õpetamine ülikoolis peatatud, Aben oma teist kandidaaditööd lõpuni ei kirjutanud. Ta pensioneerus, sai 1976 ENSV teenelise kultuuritegelase aunimetuse – esimene riiklik tunnustus, kus teenete hulka on arvatud tõlkimine –, ja 1976. aastal Karl Aben ka suri.
Kuuekümnendatel üritas Ott Ojamaa ise tõlkeprogrammi ülikooli sisse viia. Kirjandusmuuseumis, Ojamaa fondis (5), on kirjas ka kursuse kava, kaksteist plokki, alustades tõlketeooria kohast filoloogiateaduste süsteemis, lõpetades ortograafiliste ja foneetiliste probleemidega tõlkimisel. Kava jäi aga kavaks, programmist asja ei saanud, pidi piirduma erikursusega; ei ülikoolil ega üliõpilastel olnud keeleõpingute kõrval jõudu enamaks. Töökohta ei osanuks niisuguse programmi läbinule suunamiskomisjon ei anda ega vastne studioosus ise ka ette kujutada.
Ent Ojamaa paleus, et tõlkekirjandus saaks tõstetud teiste kirjandusliikidega samale pulgale, et sel oleks oma teadus, nagu on keelel ja kirjandusel ja ajalool, jääb teda literaaditegevuses saatma. 1975. aastal, kui tähistati eestikeelse raamatu 450. aastapäeva, ilmus Valguse kirjastuses raamatuaasta logoga Uno Liivaku ja Henno Meriste „Kuidas seda tõlkida. Järeltormatusest eestinduseni“. Ojamaa nimetab ilmunut „pöördeliseks sündmuseks“ Eesti raamatu 450-aastases ajaloos, mis tõi eesti keelde sõna „tõlketeadus“. „Piltlikult öeldes on ühe igandliku ignorantsikantsi peale võidukas tormijooks tehtud, XX sajandi kolmanda veerandi hakul on eesti keeles tõlkimise põhialused kirja pandud ja rahvale välja jagatud. [—] teistel rahvastel pandi need tarkused kirja juba sajandeid tagasi (sakslastel Luther, prantslastel Dolet, mõlemad 1540. a., Venemaal Tredjakovski XVIII sajandil). Meil märksa paremini ning põhjalikumalt [—], pealegi 10 000 eksemplaris.“ (6) ENE kaastöölisena lisab Ojamaa uue märksõna kohe ka entsüklopeedia VIII köitesse „tink-yver“, mis ilmub 1976: „tõlketeooria, t õ l k e t e a – d u s, tõlkimise seaduspärasusi uuriv ning üldistav filoloogia haru”, jne.
Jälle on raamatuaasta. Selle eelõhtul, 2024, ilmus Tartu Ülikooli Kirjastuses Tanel Perni tõlgitud Peeter Toropi „Totaaltõlge“, Toropi 1995. aastal Helsingi Ülikoolis kaitstud doktoritöö, mis viib kokku raudse eesriidega lahutatud tõlkemõtte Euroopa ida- ja lääneosas, annab tõlkimisele lingvistilise koodivahetuse asemel kultuurilise tähendusloome sisu. Vaatasin tõlke
registrist – Ott Ojamaa nime seal pole ega saakski olla, Ojamaa ei olnud tõlketeadlane, kraaditöös on omad formaadinõuded. Sestap ehk ei ole „Tõlkija hääl“ ka koht, kus monograafiast pikemat juttu teha: seda teeb küllap Keel ja Kirjandus, teevad semiootikud oma väljaannetes. Ent tõlkijaid kutsuksin ma küll üles tervitama teooriat, koos Ojamaaga, seda enam et Toropi desiderata, kui tema hakkas tõlkimisest väljaspool akadeemiat kirjutama, oli näha eesti kultuuriloos rohkem tõlkijaid (mitte tõlketeadust, nagu oodanuks Ojamaa). Intervjueerides 1981. aastal Rein Seppa, ütleb Torop: „Enamasti jääb tõlkija individuaalsus esile tõstmata, see asendatakse üldise jutuga teose ja autori väärtusest või lihtsalt teose kommenteerimisega. Tulemuseks on tõlkija kui loovisiksuse kadumine kirjanduskultuurist.“ (7) Kuniks akadeemiline angažeeritus seda veel võimaldas, kirjutas Torop tõlkijaportreed Arvi Siiast, August Sangast, Betti Alverist, Kalju Kangurist, Friedebert Tuglasest, mis on kõik arvatud ka tema „Eesti mõtteloo“ kogumikku „Kultuurimärgid“. Akadeemia ja tõlkijate suhe on tihti õnnetu lõpuga lugu, ent kui nukrus veenab, on kosutav tähele panna mõlemat: tõlkijat, kes tõlgib, ja teadlast, kes teda märkab.
Viited:
1 Henno Rajandi. Eraviisilised kõnelused 28. vandemjääril (koos Joel Sangaga). Rmt-s Tõlkija teekond. Eesti mõttelugu 48. Tartu: Ilmamaa, 2002, lk 189.
2 Ott Ojamaa. Tõlkekriitikast ja päriskriitikast Balzaci aspektis. Rmt-s Armastus seaduslikus abielus. Eesti mõttelugu 92. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 42.
3 KM EKLA f 259, m 14: 2.
4 KM EKLA f 259, m 14: 1.
5 KM EKLA f 374, m 63: 1, leht 219.
6 Ott Ojamaa. Järeltormatus. Kuidas seda võtta? Sirp ja Vasar, 1975, 17. oktoober, lk 4.
7 Peeter Torop. Rein Sepp. Tõlkimise teooriast ja praktikast.
Sirp ja Vasar, 1981, 16. jaanuar, lk 7.