Ahto Lobjakas ütleb oma artiklis seda, millele tõlkijad iga päev vastupidist kinnitust otsivad: millest ei saa ühes keeles mõelda, seda ei saa teises keeles öelda. „Olla“ tähendab midagi hoopis muud kui être, to be või sein. Kuid kuigi Nietzsche on kunagi küsinud, milline võiks välja näha soome-ugri keeltes tehtud filosoofia, võivad meie väikesed keeled teisalt pakkuda kaitset hiigelsuurte asjade eest. Ja justkui nende lõputute võimaluste tõestuseks näitab seejärel Mathura, kuidas pöörduda eesti keeles hindi jumalate poole nii, et ka nemad rahule jääks.

Mirjam Parve analüüsib „Alice Imedemaal“ tõlkeid ja jõuab järeldusele, et ehkki teksti versioone on eesti keeles olemas juba neli, on jänesurg nii põhjatu, et ruumi oleks veel järgmistelegi, ning et kui mängu astuvad Untsansakas, Jobukakk ja Tolvajolvan, võib tõlge olla mitte ainult lähteteksti, vaid ka sihtkultuuri süvauurimus. Kristjan Haljak aga näitab, kuivõrd tõlkimine on alati kasulik – aga mitte kasulik nagu kapitalistlik Arbeit, vaid nagu Freudi Traumarbeit, unenäotöö.

Aet Varik paneb omapisikestest lugemismuljetest kokku suure pildi 2020. aastal ilmunud tõlkeilukirjandusest. Miks uurida eesti tõlkeajalugu ja millised võimalused meil selleks on, räägib Daniele Monticelli. Kuidas aga tõlkida 19. sajandist pärinevaid ladinakeelseid doktoritöid ning mida arvestada nende tekstide puhul, mis nii vormilt kui sisult tänapäevasele lugejale väga dissertatsioone ei meenutagi, kõneleb Karl Ernst von Baeri ja Friedrich Robert Faehlmanni väitekirjade eestinduste näitel Kaarina Rein.

Ivo Volt tuletab oma artiklis „Homer, Perse ja teised“ meelde, millised salakavalad lõksud varitsevad antiiknimede ja -reaalide vahendamisel läbi teiste keelte ka kõige kogenumaid tõlkijaid. Maria Esko vaatleb, missuguse kolme erineva peenikese häälega võib eesti keeles rääkida väike prints, see armastatud kangelane, kelle reis planeetide vahel on maailmas kokku kättesaadav kolmesajas keeles. Ning artiklite sektsiooni lõpetab Kalju Kruusa põhjalik ülevaade kogu jaapani luule eestinduste saja-aastasele ajaloole, kus nappidel vormidelt peegeldub ometi tagasi kogu meie luuletõlketraditsioon.

Intervjuusid on seekord kaks. Kaja Kann kõneleb Kiwaga, kelle kureeritava kirjastuse ;paranoia eesmärk pole midagi vähemat kui häkkida reaalsust. Endised prantsuse raamatupoodnikud Veronique Durand ja Jean-Pierre Ohl aga räägivad Heli Allikule, mida teha, kui ühtmoodi ei saa ja teistmoodi ei taha, aga ometi on soov oma elu raamatute keskel veeta.

Arvustuste rubriigis ütleb Lauri Sommer: „Parimad poeedid on avameelsed, aga ometi ei saa neis peituv mõistatus lugejaile kunagi lõpuni selgeks.“ Mis võib seekord selgeks saada Georg Traklist, mõtiskleb ta Leho Ruusi monumentaalset tõlkekogu „Luule. Proosa. Draama“ lugedes.

Autahvlil ripuvad Eesti Kultuurkapitali eestikeelse ilukirjandusliku tõlke auhinna nominendid

Kai Aareleid, Maria Einman, Hendrik Lindepuu, Aare Pilv / Rein Raud, Tiiu Relve ja Triinu Tamm, võõrkeelse tõlke auhinna nominendid Adam Cullen, Anna Michalczuk-Podlecki, Julija Potrč Šavli, Vera Prohhorova, Danutė Sirijos Giraitė ja Jouko Vanhanen ning mõttekirjanduse tõlke auhinna nominendid

Hendrik Lindepuu, Margus Ott, Ants Paikre, Krista Simson / Mall Ruiso, Toomas Rosin / Kersti Unt ja Jaan Ross. August Sanga luuletõlke auhinna žürii otsust – preemia pälvis Carolina Pihelgas – kommenteerib esimees Hendrik Lindepuu, Aleksander Kurtna nimelise näidenditõlkeauhinna laureaat Margus Alver vastab Reet Weidebaumi küsimustele, Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna saaja Kajar Pruuli pärjamist selgitab žürii esinaine Riina Kasser ning Rahel Kard võtab kõige lõpuks kokku prantsuse laulude tõlkevõistluse.

Aastaraamatu “Tõlkija hääl IX” on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Katrin Kaev. Väljaandja SA Kultuurileht. 240 lk.