Aastaraamatu V numbri avasõnades tunnistab Valdur Mikita: tõlkija on sündinud metsa rüpes, ühtse keele leidmine pole tema jaoks midagi muud kui elu küsimus. “Tõlkija hääl” ühendab meid kõiki – kirjanikku, tõlkijat, kirglikku lugejat ja mass-inimest.
Avasõnadele järgnevas vestlusringis arutlevad Margit Juurikas, Maret Nukke, Alari Allik ja Lauri Kitsnik koos Rein Rauaga jaapani kirjanduse tõlkimise mineviku ja hetkeseisu üle ning aitavad mõista, millised on selle kauge kultuuri tõlkimise rõõmud, raskused ja kõige silmatorkavamad iseärasused.
Artiklite osa avab Märt Väljataga, kes oma essees “Maailm täis vigasid” mõtiskleb tõlkijate saatuse üle meile läheneval robotite ajastul, ja jõuab ühtaegu rõõmustavale ja kurvastavale järeldusele, et masinate ülemvõim ei ole kõige suurem tõlkijate eksistentsi ähvardav oht. Milles seisneb õigupoolest tõlkija hääl meid ümbritseva mitmekülgse müra keskel, mõtiskleb seejärel Katre Talviste. Lauri Sommer kirjutab Georg Trakli luule tõlkimisest – “raiudes läbi hinge pimeda öö teed sinnapoole, et kord saabuks „sinine silmapilk”, mil „raagus okstes pidutseb taevas.””
Näidenditõlke ja interpreteeriva tõlke seostamise võimalusi analüüsib rikkalike näidete varal Margus Alver, peatudes muuhulgas ka intrigeerival küsimusel “kuidas tõlkida nii, et keeled jäävad tõlkeprotsessist üldse välja”. Eesti kirjanduse tõlkimise ajaloo ja tänapäevase olukorra Soomes visandab oma artiklis Piret Saluri. Lauri Laanisto kirjeldab põnevaid rännakuid terminoloogiliste eksisammude jälgedes ning koos sellega Darwini “Inimese põlvnemise” eestikeelse tõlke kollegiaalset ja kollektiivset toimetamisprotsessi. Lätis uue Eesti iseseisvuse ajal ilmunud eesti kirjandusteoste tõlkimisest ja vastuvõtust annab ülevaate Maima Grīnberga.
Jean-Pierre Minaudier’ “Grammatika ülistuse” tõlkimisel end ilmutanud paratamatustest ning nendega leppimise viisidest kõneleb Indrek Koff. Hiina luule eestinduste värsimõõdu kõige esimestest katsetustest kuni tänapäevani võtab vaatluse alla Kalju Kruusa. 1992.–2000. aastani maailmaklassika tõlketeoseid avaldanud väärtkirjastuse Hortus Litterarumi tegevust kaardistab seejärel Krista Mits. Paralleelsete käsitlustega “Tõlkija peab…”: nõudmised ilukirjandusliku proosa tõlkijale 20. sajandi Eestis” ning “Tõlkija peab…”: tõlkenormid luulevahenduses 20. sajandi Eestis” võtavad aga aastaraamatu artiklite sektsiooni kokku Elin Sütiste ja Maria-Kristiina Lotman.
Intervjuude rubriigist leiab Mariliin Vassenini vestluse mitmekülgse luuletaja ja tõlkija Carolina Pihelgasega. Seejärel jutustab Krista Kaerale oma tööst kirjastuses Eesti Raamat aastatel 1958–1988 legendaarne toimetaja ja tõlkija Linda Targo. Tõlkimise ja armastuse, meheliku ja naiseliku, märgilise ja tähendusliku suhteid avab Rita Niinestele intervjuus “Et hakata armastama, tuleb hakata tõlkima” filosoof ja tõlkija Andres Luure.
Aastaraamatu lõpetavad traditsioonilised küsimused Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhinna nominentidele. Eestikeelse ilukirjandustõlke preemiale kandideerinud Heli Allikut, Riina Jesminit, Ene Mäed, Tiina Randust ja Sigrid Toomingat küsitleb kõigepealt Lauri Eesmaa. Heli Allik uurib seejärel uue, alles 2017. aastal asutatud mõttetõlkekirjanduse auhinna nominentidelt Marek Laanelt, Mirjam Lepikultilt, Margus Otilt, Triinu Pakult, Heete Sahkailt ja Kai Tafenault nende tõlketõekspidamiste ning -kogemuste kohta. Kuidas võib tõlkida eesti kirjandust, selgitavad viimaks Lauri Eesmaale Merike Lepasaar Beecher, Irja Grönholm, Birgita Bonde Hansen, Anna Michalczuk ja Øyvind Rangøy, kes olid esitatud 2016. aasta kultuurkapitali tõlkeauhinna nominentideks oma töö eest eestikeelse kirjanduse vahendamisel võõrkeeltesse.
Aastaraamatu “Tõlkija hääl V” on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Jüri Kass.