Avasõnades küsib japanoloog Alari Allik, kuidas olla oma tõlkega rahul. Vastuse laenab ta neuroloogiaga tegelevalt Ameerika tõlketeoreetikult Douglas Robinsonilt: kui tõlkimise hetkel tundus asi õige, siis küllap ongi.

Järgneb vestlusring “Vene kirjandus maa ja taeva vahel”, kus Irina Belobrovtseva, Veronika Einberg, Toomas Kall, Ingrid Velbaum-Staub ja Katrin Väli arutlevad Ilona Martsoni eestvedamisel, milline on vene keelest tõlkimise hetkeseis ja mida huvitavat toimub praegusaja vene kirjanduses.

Artiklite osa avab Rein Raud mõtisklusega “Tõlkida teist”, kus keskendutakse Ida-Aasia tekstide tõlkimise eripäradele, et lõpetada tõdemusega: kuigi üht keelelist maailma ei ole kunagi võimalik täielikult taasluua teises, võib seal sündiv väljendus sellest hoolimata ulatuda üle kultuuriliste piiride. Aare Pilv peab aru, mis õigupoolest on tihti iseenesestmõistetavuseks peetav “poeetiline mõõde” ning mida selle säilitamise nimel luuletõlkes teha saaks. Made Luiga võtab vaatluse alla 2015. aastal Eesti ajakirjanduses avaldatud tõlkekriitika, kuid jõuab selle pinnalt ka laiemate tähelepanekuteni meie kirjanduspoliitikast. Ülar Ploom mõtiskleb, kuidas on võimalik siduda üleloomulikku nägemist keelelise väljendusega ning kuidas on ta valmivas Dante “Paradiisi” tõlkes tõlkinud paradiisikujundeid. Kaia Sisask toob esile viisid, mil tõlgete kaudu prantsuse keelest mõjutasid nooreestlased kogu 20. sajandi alguse eesti kirjandust. Marju Lepajõe arutleb, kuidas jõutakse ülepea millegi tõlkimise vajaduseni, kuidas toimetada vanade tekstide helistiku määramist ja kuidas võiks tõlkida üht “kirjandusmälestist”, Paavst Innocentius III traktaati “Inimolu viletsusest”. Triinu Tamm analüüsib Prantsusmaal ilmunud Eesti kirjandusteoseid ja nende vastuvõttu prantsuskeelses kultuuriruumis, tuues esile ajastute ja lugemisviiside eripärad ning proovides mõista, mida ja miks on Prantsusmaa lugeja eesti kirjanduses hinnanud. Janika Päll võtab vaatluse antiikkirjanduse fragmentide tõlkimise võimalused Sappho ja Alkaioise dialoogi näitel. Nicolas Auzanneau (tlk. Maria Esko) kirjeldab 2015. aasta oktoobris Läti tõlkijaid ühendanud ja kohati kirglikuks kippunud tsensuurivastast luuletõlkeaktsiooni. Ülevaatega “Algusvärsile tuleb kindlasti punkt panna” lõpetab artiklite sektsiooni Kalju Kruusa, kes iseloomustab katkestust jaapani haiku-vormis ning erinevaid võimalusi ja vajadusi selle tõlkimisel.

Intervjuude rubriigist leiab Kalju Kruusa kõneluse hiljuti lahkunud viljaka jaapani ja prantsuse keelest tõlkija Ülle Udamiga. Seejärel räägib Jan Kaus Lauri Kitsnikule tõlkimise ja kirjutamise suhtest oma loomingus. Aastatel 1991–2008 tegutsenud väärika kirjastuse Vagabund elitaarsest sõnavabadusest vestleb Joel Sangaga Johanna Ross.

Aastaraamatu lõpetavad traditsioonilised küsimused Eesti Kultuurkapitali eestikeelse tõlke auhinna nominentidele – Lauri Eesmaad, Krista Kaera, Maarja Kangrot, Kalle Kasemaad, Jüri Ojamaad ja Triin Taela küsitlevad Kersti Unt ja Piret Saluri. Viimasena kõneleb Kersti Undile ja Piret Salurile eesti kirjandusest ja selle tõlkimisest Eesti Kultuurkapitali võõrkeelse tõlke auhinna laureaat Hannu Oittinen.

Aastaraamatu on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Jüri Kass.