2014. aastast ilmuv Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat „Tõlkija hääl XI“ koondab taas tõlketeemalisi kirjutisi mitmest žanrist.

„Sütitava sissejuhatuse“ rubriigis võtab Anne Lange kokku Jaan Kaplinski lähenemise tõlkimisele: keel on suhtlemise, mitte tõeluse tunnetamise vahend. Sellest aga järeldub, et see „eelkeel“, milleni me ükskõik mis keelest ja ükskõik mis keelde tõlkides tagasi läheme, on meile kõigile ühine. Vestlusring on seekord kolme tuhande aasta vanuse heebrea kirjanduse tõlkimisest ja sellest räägivad Anu Põldsami juhtimisel nii grammatilisi peensusi kui metafüüsilisi sügavusi käsitledes Margus Alver, Kalle Kasemaa, Urmas Nõmmik ja Ave Põlenik.

Artiklite sektsiooni juhatab sisse Katre Talviste, kes oma „Ilukirjanduse tõlkija treeningpäevikus“ kirjeldab, kuidas nõtke tõlkimiseni jõutakse lõpuks samamoodi nagu ilma põhjuseta tooli pealt alla kukkunu lõpuks isegi kiilasjääl liigelda suudab. Heili Sepp kõneleb Aafrika kirjanduse eestindamisest, mis lõpuks sunnib meid ikka esitama küsimusi iseenda keele ja kultuuri kohta. „Apollinaire´i ja Rummo tumemeelne tripp“ Kristjan Haljaku sulest analüüsib üht poeetilist retke, mis „lülitab lugeja sajanditaguse, küll juba väga vanamoodsa moodsuse vooluvõrku“ ja sunnib „vaatama ühe väga erineva, alles sündiva modernsuse tumedusse“. Leenu Nigu aga meenutab, kuidas on tõlkida üht Euroopa 20. sajandi tähtsamat raamatut – Fernando Pessoa „Rahutuse raamatut“ –, kui originaali ei ole olemas ja seegi, mida käsikirjadest välja võib lugeda, paistab igale uurijale isemoodi.

Alari Allik vaatleb tõlkeid keskaegsest jaapani luulest, kus loodus polnud tihti mitte vahetu kogemus, vaid mustrid lükandseintel ja konteksti sobiva kõlaga sõnad õukondlase enesekirjelduses. Sellest, kuidas on eestindatud varauusaegseid disputatsioone, kus reaal- ja humanitaaralade tekstidel oli raske vahet teha ja kus kraaditöö oli lihtsalt üks kirjandusžanr teiste hulgas, räägib Kaarina Rein. Hardo Pajula artiklis „Tõlkija tee“ joonistub välja tema enese teekond TPI tööstus- ja tsiviilehituse kateedrist raamatute tõlkimise maaailma, aga selle taustal ka laiemad ühiskondlikud muudatused viimaste aastakümnete jooksul. Ning Raili Lass tuletab oma artiklis meelde: näidenditõlked ei käitu nagu tavalised tõlked.

Joonas Hellerma arutlus tõukub ühest väikesest episoodist maailmakirjanduses – Faust tõlkimas uue testamendi Johannese evangeeliumi avahümni mitte „Alguses oli sõna…“, vaid: „Alguses oli tegu!“. Kuid sealt jõutakse uusaja inimese trajektoorini maailmas, keskkonnas ja iseendas. Kuidas on läinud nii, et kõikvõimalikes ajalootormides ja ideoloogiatuultes jääb Balzac alati kindlaks konstandiks meie tõlkemaastikul, uurib Kaia Sisask. Anu Põldsam ja Kalle Kasemaa silmitsevad Heebrea piibli tõlkimise lõputut maailma, kus näivad sisalduvat kõik maailma tõlkeprobleemid. Ning Agne Pilvisto lõpetab sektsiooni artikliga „Juan. Müstilise kogemuse tõlkimisest“, kus proovib aimata Püha Risti Johannese luuletuse „Ühel pimedal ööl…“ sündi – võimatu ettevõtmine – ja sõnastab iga tõlkija paradoksi: „Aga loomulikult teeb see nõutuks – või peaks tegema – ka tõlkija. Sest lõplikku vastust ei ole ei religioonis ega meis endis ja samas ei ole võimalik tõlkida midagi, mille tähendust ja mille kirjutamist ajendanud impulsse pole õigesti ära tuntud ega mõistetud.“ 

Seejärel vestleb Agne Pilvistoga Neeme Näripä (ja vastupidi). Nad räägivad mõistusvälistest elementidest tekstides, heksameetri voolamisest, mitte millegi tegemisest ja sellest, et kui on kogetud ja ära tuntud midagi suurt ja olulist, on seda kindlasti vaja kuidagi jagada. Maria Faust aga kõneleb vabakutselise elu võimalikkusest – „ma oskan uuringutetagi öelda, et vabakutseline on ühiskonnas kaitsetu“.

Autahvlil ripuvad taas Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhindade nominendid ning August Sanga ja Edvin ja Lembe Hiedeli auhinna saajad. Numbri lõpetab aga kroonika ehk kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni noorteprogrammi „Vahearuanne II“.

Aastaraamatu „Tõlkija hääl XI” on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Katrin Kaev. Väljaandja SA Kultuurileht.